Mythos'e analüüs õigussüsteemist

 Tahtsin ühe mulle tehtud ülekohtu lasta sõltumatul osapoolel kokku võtta ja palusin Ai-d see läbi analüüsida. On aeg sellele kaasusele joon alla tõmmata. Minu enda varasem postitus sellel teemal oli Kaasus eripensionäride süvariigiga - aga AI-le andsin analüüsimiseks kohtumaterjalid. All on AI analüüs muutmata kujul.

Kandideerimine, koondamine ja neli menetlusliini

Heldur-Valdek Seeder vs. Politsei- ja Piirivalveamet 2014–2018. Kaasuse õiguslik järelanalüüs läbi kõigi astmete ja instantside.

Analüüsi koostas juulis 2026 blogi autori palvel tehisintellekt Claude. Analüüs tugineb kaasuse originaaldokumentidele: Riigiprokuratuuri 22.12.2015 määrusele ja Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2016 määrusele kriminaalasjas 1-16-148, Tallinna Halduskohtu 16.09.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2017 otsustele ning Riigikohtu halduskolleegiumi 27.03.2018 otsusele haldusasjas 3-16-340, poolte kassatsiooni- ja vastukassatsioonkaebustele, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.06.2017 määrusele asjas 3-4-1-7-17, individuaalkaebusele ning õiguskantsleri 21.04.2017, justiitsministri ja riigi peaprokuröri arvamustele. Tegemist on sõltumatu järelanalüüsiga, mitte õigusnõustamisega; hinnangud kehtivad niivõrd, kuivõrd loetletud dokumendid kajastavad asjaolusid õigesti. Tekst eristab teadlikult kahte kihti: faktid ja lahendite sisu on esitatud tavatekstis, ning eraldi märgistatud plokkides selgitatakse, mida üks või teine fakt loogiliselt tähendab – millised seletused on võimalikud ja miks mõni neist dokumentide valguses ei pea. Tõlgendused on tõlgendused, mitte tuvastatud asjaolud, kuid ükski neist ei toetu millelegi peale viidatud dokumentide. Analüüs toob esile mõlema poole ja kõigi kohtuastmete vead ning kasutamata jäänud võimalused.

1. Kaasus kolme lausega

Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo tsiviilanalüütik teatas 2014. aasta detsembris tööandjale, et on astunud Vabaerakonda ja kandideerib Riigikogu 2015. aasta valimistel. Büroo juht esitas talle dokumentide järgi ultimaatumi astuda erakonnast välja ja loobuda kandideerimisest, ähvardades vastasel juhul koondamisega; analüütik astus erakonnast välja, kuid kandideeris, ning 2015. aasta lõpus ta koondati. Järgnenud neli aastat kestnud õiguslik võitlus kulges paralleelselt neljal liinil – ennetav halduskaebus, kriminaalkaebus, tööõiguslik haldusasi ja individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus – ning lõppes kaebaja jaoks kõigil neljal kaotusega, kusjuures tööõiguslikus asjas võttis Riigikohus ära ka kahes astmes juba võidetud tulemuse.

Kaasus on õpetlik kolmel põhjusel. Esiteks ei vaielnud ükski menetleja üheski liinis faktide üle – kõik lahendid rajanevad samale sündmustikule ja vaidlus käis üksnes õigusliku kvalifikatsiooni üle. Teiseks on iga liini lõpplahendis tuvastatav konkreetne, tsiteeritav nõrk koht. Kolmandaks joonistub nelja liini kõrvutamisel välja muster, mida ükski liin eraldi ei näita: iga foorum osutas sisulise hinnangu andmisel teisele foorumile, ja keskne õiguslik objekt – ultimaatum ise – ei saanud sisulist hinnangut mitte kusagil.

2. Reaalaja etapp: korraldus, millel puudus seaduslik alus, ja vaidlustus, mida ei tehtud

Kaebaja ei olnud politseiametnik, vaid avaliku teenistuse seaduse alusel teenistuses olev ametnik, kellele erakonda kuulumise keeld (PPVS § 68) ei laienenud. Selle möönis põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses otsesõnu ka justiitsminister: kui isikule piirangud ei kehti, ei saa talle ka tingimusi seada ega nõuda erakondliku staatuse lõpetamist või kandideerimisest loobumist. Nõue astuda erakonnast välja ja võtta kandidatuur maha oli seega ilma seadusliku aluseta – ja see on kogu kaasuse kõige selgem õiguslik fakt.

Mida see tähendab: Kui õiguskaitseasutuse büroo juht nõuab alluvalt midagi, milleks seadus alust ei anna, on sellel ainult kaks võimalikku seletust: ta kas ei teadnud seadust, mida tema ametikoht eeldab teda teadvat, või teadis ja arvestas, et alluv ei julge sõltuvussuhtes vastu hakata. Dokumenteeritud sündmustik välistab kolmanda, leebeima seletuse – hetkelise eksimuse –, sest nõudmisi korrati nädalate jooksul ka pärast vastuväiteid. Ja väärib meeldejätmist, et olukorral, kus ametiseisundit ja teenistuslikku sõltuvust kasutatakse kandideerimisest loobumise saavutamiseks, on karistusseadustikus olemas nimi: KarS § 162 nimetab seda sõltuvuse ärakasutamiseks. Ükski menetleja ei eitanud kunagi, et objektiivselt just see toimus – vaidlus keerles ainult selle ümber, kas tegijal oli õige või vale motiiv.

Samas tuleb ausalt eristada kahte asja. Näivuse mure ei olnud iseenesest mõeldamatu, kuid selle faktiline eeldus oli menetlejate konstruktsioon. Prokuratuur ja kohtud rajasid huvide konflikti narratiivi väitele, et kaebaja töö sisuks oli valimisvabaduse vastaste ja erakonnaalaste kuritegude menetlemise toetamine. Kaebaja vaidlustas selle eelduse menetlusdokumentides (vastukassatsiooni p 1.10): analüüsitalitus teenindas kõiki keskkriminaalpolitsei korruptsiooni- ja majandussüütegude asju, valimistega seotud süüteod moodustasid töömahust suurusjärgus ühe protsendi, kaebaja enda ülesannete hulgas neid teadaolevalt ei olnud ning analüütiku ametiseisund ei võimaldanud jagada ühtegi hüve, mis kandideerimisega seostuks. Kuna kriminaalmenetlust ei alustatud, ei kontrollinud seda eeldust ükski menetleja kunagi üle – lahendid rajanevad siin kontrollimata pildile büroo tööst. Ja siia kuulub veel üks fakt, mis narratiivi seestpoolt õõnestab: kuigi büroo juht nõudis, et kaebaja kirjutaks avalduse üleviimiseks majanduskuritegude büroosse, ei kirjutanud kaebaja seda avaldust kunagi ning mingit üleviimist tegelikkuses ei toimunud – ta oli kuni koondamiseni nii nimekirjas kui ka füüsiliselt tööl korruptsioonikuritegude büroos, sealhulgas kogu valimisperioodi vältel. Kui väidetav huvide konflikt olnuks tõsine, ei oleks asutus saanud seda lihtsalt lahendamata jätta; asutuse enda käitumine näitab, et konflikt oli talutav täpselt nii kaua, kuni saabus koondamine. Õigusvastane ei olnud mure kui selline, vaid selle vorm: ultimaatum, mis nõudis rohkem, kui ükski konfliktinorm oleks võimaldanud, ja mida esitati suuliselt, ilma haldusakti vormita.

Siit jõuame etapini, mida õiguskantsler oma 21.04.2017 arvamuses (p 9–10) hiljem kirjeldas: suulist ultimaatumit oleks saanud käsitleda haldusaktina, nõuda haldusmenetluse seaduse § 55 lg 2 alusel selle kirjalikku vormistamist ning vaidlustada. Siinkohal vajab täpsustamist üks arvamuses mainitud detail: 22.01.2015 suunamiskäskkirja tegelikkuses ei antud ja ka üleviimise avaldust, mille kirjutamist suuliselt nõuti, kaebaja kunagi ei kirjutanud. Kogu surve eksisteeris algusest lõpuni ainult suuliselt – ei tekkinud ühtegi käskkirja, avaldust ega muud akti, mida oleks saanud vaidlustada. See on oluline mõista: olukord, kus ametnikult nõutakse omakäelist avaldust, on omaette tehnika, sest täidetud nõudmine jätaks paberile vabatahtlikkuse jälje ja täitmata nõudmisest ei jää maha midagi. Selle etteheite juurde kuulub aus eluline reservatsioon: õigusvastase suulise korralduse kirjalikku vormistamist ei ole nõudjal realistlik kätte saada – vormistamisest keeldutakse ja öeldut hakatakse eitama või ümber tõlgendama. Nõude tegelik väärtus on tõenduslik: kirjalik taotlus ja sellele järgnev keeldumine on ise dokumendid, mis fikseerivad sündmuse vastaspoole reaktsiooni kaudu. Tõendamise vaates tegi kaebaja olulisima siiski ära – ta saatis toimunu kirjelduse kohe e-kirjaga oma otsesele ülemusele, ja just sellise jooksva fikseerimise tõttu ei vaielnud hiljem ükski menetleja üheski liinis faktide üle. Tegemata jäi järgmine samm: dokumenteeritud sündmuse muutmine õiguslikuks vaidlustusobjektiks. See samm oleks paratamatult tähendanud otsest konflikti büroo juhiga, mida kaebaja teadlikult vältis, andes teisele poolele võimaluse pinged maha võtta – tema enda 06.01.2015 kirjast nähtub lootus, et ülemus „rahuneb maha“. Deeskalatsioon oli ette vaadates ratsionaalne valik; tagantjärele tähendas see, et kogu saaga teravaim objekt ei jõudnud kunagi ühegi vaidlustatava akti kujule ja kõik hilisemad menetlused pidid ründama tagajärgi, mitte põhjust.

3. Kriminaalliin: motiivi ja tahtluse segiajamine

Kuriteokaebus (KarS § 162 – valimisvabaduse rikkumine, § 155 – ühinemisvabaduse rikkumine) esitati vandeadvokaadi vahendusel ja selle õiguslik argumentatsioon oli terav: mõlemad koosseisud on formaalsed teodeliktid, mille puhul karistatavus ei sõltu tagajärje saabumisest ega toimepanija motiivist, ja KarS § 12 lg 3 järgi nõuab motiivi tuvastamist ainult koosseis, mis selle sõnaselgelt ette näeb – kumbki neist ei näe.

Riigiprokuratuuri 22.12.2015 määruse ja ringkonnakohtu 01.02.2016 määruse kandvad põhjendused sellele argumendile sisuliselt ei vasta. Mõlemad rajanevad kahele konstruktsioonile. Esiteks: kuna kaebaja lõpuks siiski kandideeris, ei ole tema valimisvabadust rikutud – mis formaalse koosseisu puhul tähendaks, et ebaõnnestunud sund ei ole kunagi karistatav. Teiseks: büroojuhil „puudus ametiväline subjektiivne huvi“, ta tegutses struktuuriüksuse huvides – kriteerium, mida seaduses ei ole ja mis asendab tahtluse (teadmine ja tahtmine koosseisuasjaolude suhtes) motiiviga (miks tegutseti). Hea motiiv võib mõjutada karistust, kuid ei välista tahtlust.

Mida see tähendab: Pange need kaks konstruktsiooni kokku ja lugege, mis välja tuleb: ametiisiku surve on karistusvaba, kui see kas ebaõnnestub (sest siis „vabadust ei rikutud“) või kui seda tehti „struktuuriüksuse huvides“ (sest siis puudus „ametiväline huvi“). Kuna peaaegu iga ametialane surve riietatakse asutuse huvide kuube, tekitavad need kaks lauset koos immuniteeditsooni, mida ükski seadus ei ole loonud. Tavalises keeles: kui ülemus riigiasutuses ähvardab alluvat töökoha kaotusega, et too oma põhiseaduslikku õigust ei kasutaks, siis nende määruste loogika järgi ei ole see kuritegu – tingimusel, et ta teeb seda tööasjana. Just sellise pretsedendi need kaks jõustunud määrust Eesti õigusruumi jätsid.

Eriti nõrk on § 155 käsitlus. Erakonnast väljaastumine 19.12.2014 toimus vaidlustamata faktina ultimaatumi survel – see on kogu kaasuse ainus lõpuleviidud formaalne tegu. Ringkonnakohus loetles ise kaitstavate tunnustena muu hulgas organisatsioonist „lahkumise takistamise“, kuid jättis väljaastumiseks sundimise – sama kaitseala peegelpildi, mida toetas ka kaebuses tsiteeritud seaduseelnõu 554 SE seletuskiri – käsitlemata, piirdudes järeldusega, et „ühtegi tunnust ei esine“. Samas märkis sama määrus koondamise õiguspärasuse kohta, et seda „ei saa hinnata kriminaalasja raames“ ja selleks on halduskohus. See lause väärib meeldejätmist, sest halduskohus omakorda leidis hiljem, et poliitilist motiivi kinnitavaid tõendeid ei ole – tõendeid, mida (ülekuulamised, asutusesisese dokumentatsiooni väljanõudmine) saanuks koguda üksnes kriminaalmenetluses, mida ei alustatud.

4. Ennetav liin: õiguskaitse, mis saabus pärast koondamist

2015. aasta novembris, koondamisteate ja käskkirja vahel, üritas kaebaja halduskohtus koondamist ennetavalt peatada. Halduskohus tagastas kaebuse 09.11.2015 põhjendusega, et koondamisteade ei ole haldusakt ja õigusi ei ole veel rikutud; ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata – 28.01.2016, ligi kaks kuud pärast seda, kui koondamine oli juba jõustunud. Sõltumata sellest, kumb tõlgendus teate õiguslikust olemusest on õigem, muutis kohtusüsteemi enda tempo esialgse õiguskaitse küsimuse sisutuks – see on tõhusa õiguskaitse (PS § 15) vaatest süsteemne probleem, mis ei sõltu kaasuse asjaoludest.

Õiguskantsleri arvamuse punkt 14 lisab siia aga detaili, mis kuulub kaebaja vigade veergu: viidates Riigikohtu praktikale (3-3-1-64-11 p 9 ja 3-3-1-56-10 p 11 ja 13) leidis õiguskantsler, et määruskaebuse edasikaebamine Riigikohtusse „ei pruukinuks olla perspektiivitu“ – kuid kaebaja jättis ringkonnakohtu 28.01.2016 määruse edasi kaebamata. Ainus menetlusaken, kus Riigikohus oleks saanud ennetava kaitse küsimuses praktikat korrigeerida, suleti vabatahtlikult.

5. Haldusasi 3-16-340: kahes astmes võidetud, kolmandas ära võetud

Tööõiguslik põhiliin algas vandeadvokaadi viimistletud kaebusega, milles nõuti 27.11.2015 vabastamiskäskkirja õigusvastasuse tuvastamist ja kolme kuu keskmise palga suurust hüvitist, alternatiivselt suuremat hüvitist võrdse kohtlemise rikkumise eest. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.09.2016 kaebuse osaliselt: koondamissituatsiooni ta aktsepteeris ja poliitilist motiivi tõendatuks ei lugenud (kasutades muu hulgas ajastuse argumenti – valimised olid märtsis, koondamisteade alles septembris), kuid tuvastas ATS § 90 lg 7 rikkumise: PPA ei suutnud ka kohtu 11.08.2016 määrusega antud lisavõimaluse järel esitada põhjendusi ega tõendeid selle kohta, et koondamise vältimiseks kontrolliti teiste sobivate ametikohtade olemasolu. Ringkonnakohus jättis 04.09.2017 otsuse muutmata, lisades põhimõtteliselt olulise lause: koondataval on õigus pretendeerida sobivale ametikohale väljaspool konkurssi.

Apellatsiooniastmes toimus episood, mis jäi kogu menetluse vältel hinnanguta. Kaebaja avastas, et PPA oli halduskohtule esitanud „vabade ametikohtade aruande“ nime all hoopis korraldatud personalikonkursside aruande, ning esitas 19.01.2017 teabenõudega saadud tegeliku aruande, milles oli suurusjärgus sada vaba ametikohta rohkem. PPA möönis 26.07.2017 kirjas kohtule, et esitas üksnes konkursiga täidetavad kohad, põhjendusega, et ülejäänud kohti ei kavatsetudki täita. Ringkonnakohus sellele asendusele hinnangut ei andnud; Riigikohus kuulutas küsimuse hiljem sõnaselgelt ebaoluliseks. Nii jäigi menetlusdokumentides fikseeritud eksitava tõendi esitamise väide – mille sisu vastaspool ise kinnitas – ilma ühegi kohtuastme seisukohata.

Mida see tähendab: Siin tasub hetkeks peatuda, sest tavalugeja võib episoodi kaalu alahinnata. Riigiasutus esitas kohtule dokumendi, mille pealkiri lubas üht ja sisu andis teist, ning vahe ei olnud marginaalne – puudu oli suurusjärgus sada ametikohta ehk just see materjal, millest sõltus, kas koondamist sai vältida. Süütu seletus (aruandesse pandi „mugavusest“ ainult konkursiga täidetavad kohad) muutub raskesti usutavaks kahe asjaolu tõttu: vale selgus alles siis, kui koondatu ise teabenõudega õige aruande välja nõudis, ja PPA selgitus saabus alles pärast vahelejäämist. Kui eraisik esitaks kohtule sellise dokumendi, riskiks ta valeandmete esitamise tagajärgedega. Riigi puhul lõppes lugu sellega, et Riigikohus kuulutas küsimuse ebaoluliseks – mis tähendab, et küsimusele „kas riik eksitas kohut?“ ei pea Eesti Vabariigis vastama keegi, kui vastaja on riik ise.

Riigikohtu 27.03.2018 otsus pööras tulemuse ümber kahe käiguga. Punktides 13–16 nihutas kolleegium initsiatiivikoormise: kuigi tema enda varasem praktika (3-3-1-49-16 p 17) paneb asutusele kohustuse põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele kohtus, luges kolleegium nüüd määravaks, et kaebaja ise ei olnud madalamates astmetes nimetanud konkreetseid talle sobivaid ametikohti. Ainus nimetatu, rahapesu analüütiku koht, oli politseiametniku ametikoht, mida punkti 15 kategoorilise seisukoha järgi pakkuma ei pea; juristi asenduskoha – mille PPA ise oma kassatsioonis vabade kohtade hulgas välja tõi – nimetamine vastukassatsioonis oli punkti 16 järgi „menetluse niivõrd hilises staadiumis“ hiljaks jäänud. Ja kuna sobivaid kohti polnud õigel ajal nimetatud, muutus sama punkti järgi ebaoluliseks ka see, kumb ametikohtade nimekiri oli õige. Tõendamiskoormis, mille täitmata jätmises olid kaks astet asutust süüdistanud, kandus tagantjärele üle koondatavale.

Mida see tähendab: Praktiline tagajärg on lihtne välja lugeda, kuigi otsus seda kunagi nii ei sõnasta: pool, kes hoidis tegelikku ametikohtade nimekirja enda käes ja esitas kohtule teistsuguse, võitis lõpuks sellest, et teine pool ei osanud õigel ajal tugineda teabele, mida tema eest varjati. Koondatav sai õige nimekirja kätte alles teabenõudega apellatsiooniastmes – ja Riigikohtu loogika järgi oli siis konkreetsete kohtade nimetamiseks juba hilja. Iga riigiasutuse jurist, kes selle otsuse läbi loeb, saab sealt kaasa ühe praktilise õppetunni, mida ükski kohus ilmselt anda ei soovinud: mida hiljem ja mida kitsamalt vabade ametikohtade teavet jagada, seda väiksem on risk koondamisvaidlus kaotada.

Teine käik oli vaikimine. Kaebaja vastukassatsioon sisaldas argumente, millest vähemalt kolm olid lahendi seisukohalt kaalukad: Riigikohtu enda lahendil 3-3-1-45-00 põhinev väide, et tööülesannete juhusliku jaotuse korral tuleb võrrelda tegelikke, mitte ametijuhendijärgseid ülesandeid, koos viitega talituses peetud elektroonilisele tööülesannete žurnaalile, mis oli üksnes PPA valduses ja mida kohtule ei esitatud; menetlusõiguslik väide, et ringkonnakohus jättis kaks taotlust (19.01.2017 ja 26.07.2017) põhjendamatult tähelepanuta; ning vanuselise diskrimineerimise ja PS § 48 ja § 60 riivete argumendid hüvitise suurendamiseks. Riigikohtu vastus kõigele sellele mahub otsuse punkti 11 ühte lausesse: vastukassatsioonkaebuse põhjendused „ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale“. PPA kassatsioon sai seevastu viis sisulist punkti. Riigikohus ei pea vastama igale argumendile, kuid vastamata jäid just need, millest vastukassatsiooni saatus sõltus.

Mida see tähendab: Ühelauselise vastuse probleem ei ole viisakuses, vaid kontrollitavuses. Kui kohus kirjutab argumendi lahti ja lükkab põhjendatult tagasi, saab lugeja hinnata, kas põhjendus peab. Kui kohus ütleb ainult, et argumendid „ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale“, ei saa keegi – ka mitte hilisem lugeja – eristada kaht täiesti erinevat olukorda: kas argumendid kaaluti läbi ja leiti kergeks, või jäid nad sisuliselt lugemata. Kohus, kes oma tööd ei näita, palub end uskuda krediiti. Ja siin küsis krediiti kohus inimeselt, kes oli sama asja kahes astmes võitnud ning kaotas nüüd kõik, ilma et tema vastuargumentide kaalumisest jääks otsusesse ainsatki nähtavat jälge.

Lõpptulemus: mõlema alama astme otsused tühistati, kaebus jäeti tervikuna rahuldamata, kahes astmes võidetud õigusvastasuse tuvastus ja kolme kuu hüvitis kadusid ning kautsjon arvati riigituludesse. Kaebaja vaatest on siin ka peegelpildis õppetund: kaasus kaotati kitsale ja tagantjärele tuvastatavale menetluslüngale. Kui kohe pärast tegeliku aruande kättesaamist 2017. aasta jaanuaris oleks lisaks põhimõttelisele vaidlusele nimetatud ridahaaval konkreetsed ametikohad koos kvalifikatsiooni vastavusega, ei oleks Riigikohtu punkti 16 konstruktsioon olnud võimalik.

6. Põhiseaduslikkuse järelevalve: lubadus, mida ei lunastatud

Individuaalkaebus (esitatud 19.03.2017) oli raamivalikult asjatundlik: kuna Riigikohus ei kontrolli järelevalve korras kohtulahendeid, ei rünnanud kaebus lahendeid, vaid väitis seaduselünka – õigustloova akti andmata jätmist, mis kaitseks olemasolevat erakonnaliikmelisust sundväljaastumise eest ja passiivset valimisõigust teodeliktina ilma eesmärgi tuvastamise nõudeta. See on ainus konstruktsioon, millega selline kaasus PSJK ukse taha üldse mahub.

Sisulised eeldused olid siiski nõrgad ja määruse 06.06.2017 (3-4-1-7-17) vastused neile on doktriinselt korrektsed: kannatanul ei ole subjektiivset õigust nõuda kellegi kriminaalkorras karistamist ega üldjuhul konkreetse sanktsiooninormi loomist; positiivne kriminaliseerimiskohustus eksisteerib EIK praktikas sisuliselt vaid konventsiooni artiklite 2 ja 3 kaitsealas (Söderman vs. Rootsi); ja PS § 23 lg 1 tõttu ei saanuks ka lünga tunnistamine tuua kaasa tagasiulatuvat vastutust. Konventsiooni artikli 11 eestikeelse tõlke kitsuse tähelepanek oli tekstiliselt terav, kuid õiguslikult jõuetu – autentsed tekstid on inglise ja prantsuse keeles ning EIK praktika kaitseb olemasolevat liikmelisust nagunii. Kõrvalmärkusena väärib fikseerimist, et riigi peaprokuröri 24.04.2017 arvamus, mis tõlkeväitele vastu vaidles, tsiteeris eestikeelse tekstina sõnastust „igaühel on õigus ühinemisvabadusele“, mida Riigi Teataja tõlkes tegelikult ei ole – ametlik tekst räägib õigusest „ühinguid moodustada“; vastuväide asendas seega ametliku tõlke omaenda korrektsema parafraasiga ja kinnitas tahtmatult tähelepaneku sisu. Lubatavuse lävi oli pooleli oleva haldusasja tõttu ette teada ületamatu.

Määruse enda kaks nõrka kohta on aga dokumentaalselt näidatavad. Esiteks, punktides 21–22 osutatud alternatiiv – taotleda kriminaalmenetluse kaebeliinis põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist – oli kannatanu jaoks illusoorne: KrMS § 208 menetluses on ringkonnakohus ainuisikulise kohtunikuga lõppinstants, ja karistusnormi puudumine ei saa PS § 23 lg 1 tõttu kunagi tõusta asja lahendamisel otsustava tähtsusega normiks, mida konkreetne normikontroll eeldab. Teiseks, punkt 24: kolleegium kinnitas, et haldusasja 3-16-340 keskne vaidlusese ongi koondamise täpsed asjaolud ning kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta selles menetluses, „sh vajaduse korral esitada hiljem kaebus Riigikohtule“. Kaebaja tegi täpselt seda – vastukassatsioonis tsiteeris punkti 24 ja palus PS § 48 ja § 60 riiveid hüvitise juures arvestada. Halduskolleegiumi 27.03.2018 otsus neid argumente ei maini. Ja veel üks kahe avaliku dokumendi kõrvutamisest nähtuv fakt: riigikohtunik Jüri Põld kuulus nii punkti 24 kirjutanud PSJK koosseisu kui ka üheksa kuud hiljem asja lahendanud halduskolleegiumi koosseisu – viimasesse eesistujana. See ei tõenda iseenesest erapoolikust, kuid teeb lubaduse ja vaikimise vastuolu raskesti seletatavaks.

Mida see tähendab: Selgitame tavalugejale, miks see detail on oluline. Kohtunik, kes juunis 2017 kirjutas alla seisukohale „teie põhiõiguste kaitse koht on haldusasi, vajaduse korral kuni Riigikohtuni välja“, juhtis märtsis 2018 eesistujana kohtukoosseisu, mis needsamad põhiõiguste argumendid sõnagagi käsitlemata jättis. Võimalikke seletusi on kolm: ta oli oma varasema seisukoha unustanud; ta ei pidanud seda hilisemas asjas siduvaks; või ta ei pidanud argumente sisulist vastust vääriliseks. Ükski kolmest ei sobi kokku sellega, kuidas õigussüsteem ennast kodanikule reklaamib – et igale uksele osutamine tähendab, et selle ukse taga keegi ka vastab. Rõhutame veel kord: see ei ole väide erapoolikusest ega pahatahtlikkusest. See on kahe avaliku dokumendi kõrvutamine, mille tulemusel jääb õhku lubadus, mille sama institutsioon sama kohtuniku osalusel andis ja lunastamata jättis – ja mille kohta ei ole ühtegi head seletust.

7. Kasutamata jäänud Strasbourgi tee

Pärast lõpplahendit 27.03.2018 oli kuus kuud aega pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse; avaldus ei nõua advokaati ega lõivu. Kaebaja kaalus seda, kuid loobus, hinnates avalike materjalide põhjal, et see ei ole tema kaasuses võimalik. Tagantjärele hinnates oli see järeldus liiga kategooriline. Konventsiooni artikli 11 haru – riigi kui tööandja surve erakonnast väljaastumiseks ilma seadusliku aluseta – oli arvestatav: faktid olid vaidlustamata, sekkumise „seaduses ettenähtuse“ test oleks olnud riigile raske, ja võrdluspraktika (Vogt vs. Saksamaa, Redfearn vs. Ühendkuningriik) oli olemas. Riigi tugevaimad vastuargumendid olnuks ammendamata jätmine (ultimaatumi reaalajas vaidlustusobjektiks muutmata jätmine) ning väide, et väljaastumine oli kaebaja enda valik. Aus tõenäosushinnang olnuks „võimalik, kaalutava riskiga“ – suurusjärgus kolmandik eduvõimalust artikli 11 harul –, mitte „ei ole võimalik“. Kandideerimise haru (esimese lisaprotokolli artikkel 3) oli seevastu nõrk, sest kandideerimine lõpuks toimus. See tee on tänaseks ajalugu, kuid kuulub kaasuse tervikpilti kasutamata jäänud võimalusena.

8. Kokkuvõte: foorumite ringmäng ja kolm õppetundi

Nelja liini kõrvutamisel ilmneb kaasuse kõige olulisem struktuurne leid, mis ei vaja ühtegi hinnangulist sõna. Kriminaalliinis ütles ringkonnakohus, et koondamise õiguspärasust ei saa hinnata kriminaalasjas ja selleks on halduskohus. Halduskohus ütles, et poliitilist motiivi kinnitavaid tõendeid ei ole – tõendeid, mida saanuks koguda üksnes alustamata jäänud kriminaalmenetluses. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ütles, et põhiõigusi saab kaitsta käimasolevas haldusasjas, sealhulgas hiljem Riigikohtus. Ja Riigikohtu halduskolleegium jättis needsamad põhiõiguste argumendid käsitlemata. Iga foorum osutas teisele; ultimaatum, mille seadusliku aluse puudumist möönis menetluses ka justiitsminister, ei saanud sisulist õiguslikku hinnangut üheski neist.

Mida see tähendab: Kodaniku vaates tähendab see midagi, mida tasub sõnastada ilma juriidikata: on võimalik hoida käes vaidlustamata fakte oma põhiõiguse riivest, käia nelja aasta jooksul läbi kõik uksed, mille riik on selleks puhuks ehitanud – prokuratuur, kolm kohtuastet kahes menetlusliigis ja põhiseaduslikkuse järelevalve –, ning avastada lõpus, et igal uksel oli silt, mis osutas järgmisele uksele, ja viimane uks osutas tagasi esimesele. Selleks ei ole vaja kellegi kuritahtlikku plaani. Piisab sellest, et iga menetleja lahendab oma kitsa küsimuse kitsaimal võimalikul viisil ja delegeerib sisu kellelegi teisele. Süsteem, kus vastutus hajub täpselt nii, ilma et keegi valetaks või reegleid rikuks, on kodaniku jaoks eristamatu süsteemist, mis teda teadlikult väldib – ja just see eristamatus on suurim usalduse kahjustaja.

Kaebaja poolel on pilt aus siis, kui kõrvuti tunnustusega – sündmuste kohene fikseerimine e-kirjaga, kõigi tähtaegade pidamine, iseseisvalt koostatud vastukassatsiooni professionaalne tase, individuaalkaebuse nutikas raamistus – nimetada ka vead: ultimaatumi reaalajas vaidlustusobjektiks muutmata jätmine (mööndusega, et see nõudnuks otsest konflikti, mida deeskalatsiooni lootuses välditi), ennetava liini määruskaebuse edasikaebamata jätmine, konkreetsete sobivate ametikohtade hiline nimetamine tööõiguslikus asjas ning individuaalkaebuse rajamine eeldusele, et põhiõigust peab kaitsma just karistusõigus. Kohtute poolel jäävad püsima kriminaalmääruste motiivi ja tahtluse segiajamine, ennetava kaitse ajaline nurjumine, eksitava tõendi episoodi hindamata jätmine, Riigikohtu tõendamiskoormise tagantjärele ümberpööramine ja vastukassatsiooni ühelauseline käsitlus ning PSJK punkti 24 lunastamata lubadus.

Õppetunnid, mis ulatuvad sellest kaasusest kaugemale, on kolm. Esiteks: sündmuste jooksev dokumenteerimine säilitab faktid, kuid mitte nõuded – õigusvastane suuline korraldus tuleb lisaks fikseerimisele muuta ka õiguslikuks vaidlustusobjektiks, sest tagajärgede kaudu põhjuse juurde tagasi ei jõua, ja see samm maksab konflikti hinda, mida tuleb teadlikult kaaluda. Teiseks: kohtus võidab konkreetsus, mitte põhimõte – nimekiri sobivatest ametikohtadest kaalub üles doktriini kõigi ametikohtade kaalumise kohustusest. Kolmandaks: menetlussüsteem, kus iga foorum saab sisulise hinnangu delegeerida teisele, suudab jätta ka vaidlustamata faktidega põhiõiguste riive lõpuni hindamata – ja seda mitte vandenõu, vaid tavalise menetlusökonoomia jõul. Just viimane on põhjus, miks see kaasus väärib lugemist ka neil, kes selle osalisi ei tunne.