See on Riigikogul harvaesinev ja õige moment alustada nõukoguliku
pärandina saadud tõejärgse kohtusüsteemi korrastamisega.
Nimetamise OTSUS oleks õige toetuseta jätta, sest riigikohtunikeks kohtusüsteemi poolt pakutavad kandidaadid SATUKSID AMETISSE LIIGA KAUAKS. Ehk ligi 30-ks aastaks!
Miks presidendile ja mitmetele tippotsuseid
tegevatele ametikohtadele on kehtestatud ametisoleku piiratud aeg või isegi kogupiirang 2 ametiaega? Aga
selleks, et ühel ametikohal püsimine pikka aega nõuab ebainimlikke
isiksuseomadusi, kui tahetakse vastata rahva ootustele. Nendel ametikohtadel ka ei kontrollita ametisolija tervist ega vormi ei füüsiliste, vaimsete ega kutsealaste testidega. Aastakümneteks ametikohale nimetamine viib isiksuse kõlbelise ja moraalse allakäiguni.
Veelgi hukutavam on aga uute riigikohtunike ametisse nimetamine ligi kolmeks aastakümneks Eesti õigussüsteemile. Järgmiselt juristide põlvkonnalt võetakse ära võimalused arenguks, väljakutseteks. Sest ametikohad kõige kõrgemal professionaalsel tasandil ehk Riigikohtus on usurpeeritud. Kas me tahamegi breznevismi külvata? Rooma riik hävis just siis, kui ta oli saavutanud oma kõige kõrgema tipu.
Seega riigikohtuniku ametisse nimetamisel peaksime suutma teha lihtaritmeetilise arvutuse – mitmeks aastaks jääb see isik ametisse?
Veelgi hukutavam on aga uute riigikohtunike ametisse nimetamine ligi kolmeks aastakümneks Eesti õigussüsteemile. Järgmiselt juristide põlvkonnalt võetakse ära võimalused arenguks, väljakutseteks. Sest ametikohad kõige kõrgemal professionaalsel tasandil ehk Riigikohtus on usurpeeritud. Kas me tahamegi breznevismi külvata? Rooma riik hävis just siis, kui ta oli saavutanud oma kõige kõrgema tipu.
Seega riigikohtuniku ametisse nimetamisel peaksime suutma teha lihtaritmeetilise arvutuse – mitmeks aastaks jääb see isik ametisse?
Kuigi seadusesse ei ole riigikohtunikule ametiaja piirangut
kirjutatud, siis ametisse nimetamisel oleks Riigikogul õige siiski järgida põhimõtet – et nimetamise läbi ei satutaks ametisse kauemaks kui 10-12 aastaks.
Seega oleks õige riigikohtunikeks nimetada vaid tunnustatud juriste, kelledel on riigikohtuniku pensionivanuse ülempiirist (72 aastat) puudu 10-12 aastat.
Ainult sellise põhimõtte – et riigikohtuniku amet jääks
juristi karjääri viimaseks ja kõrgeimaks - järgimine tagaks eesti õigussüsteemile sisulise toimimise ja suhtelise sõltumatuse. Siis võiksime hakata rääkima dialektilise
ehk tõejärgse õiguse rakendamise asemel juba püüdlemisest õigluse poole.
Otsuse eelnõuga taotletakse Riigikogu heakskiitu järgmiste
isikute nimetamiseks riigikohtunikeks, eeldatava ametikohale jäämise tähtajaga:
- Kai Kullerkupp (sünd 1975) – ametiaeg kuni aastani 2047;
- Kalev
Saare (sünd 1974) – ametiaeg kuni aastani 2046;
- Kaupo
Paal (sünd 1977) – ametiaeg kuni aastani 2049.
 |
| Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving ja tema abikaasa "doktor" Kai Kullerkupp. Foto Andres Putting 2015. |
Statistikast on teada, et kogu taasiseseisvunud
Eesti ajaloos on kõik süsteemi poolt esitatud Riigikohtu kandidaadid heaks
kiidetud, v.a üks (tagasi lükati Jüri Ginter 1994).
Kokku on Riigikohtus 19 kohtunikukohta, milledest hetkel on
täidetud 18. Käesoleval aastal lahkuvad pensionile Malle Seppik (Ain
Seppiku abikaasa) ja Eerik Kergandberg, mõlemad sündinud 1953. Riigikohtunikest
4 on praegu naised.
 |
| Kalev Saare. Foto Juridica. |
 |
| Kaupo Paal. Foto Juridica. |
Riigikohus peaks ka kuvandina näima eetiline.
Praegune vanim ametisolev riigikohtunik ja ühtlasi
riigikohtunike kandidaatide valikukomisjoni asendusliige on Peeter Jerofejev
(sündinud 1952). Meest on süüdistatud 1988 aastal teisitimõtlejate
represseerimises nõukogude võimu esindava kohtunikuna. Jutustab üks
represseeritutest – tollane bussijuht ja hilisem ettevõtja Johannes Sirel:[2]
"Kohal oli hulk
miilitsaid koerte ja kilpidega. Jalutasin paari tuttavaga zooloogiamuuseumi
auditooriumi, kus Tõnu Anton (s.t hilisem riigikohtunik 1993-2016 ja tänase
õiguskantsleri Ülle Madise isa – autori märkus) püüdis nõukogude võimu esindajana partei seisukohti seletada, kuid
lõpuks kujunes nõukogude propagandaüritusest hoopis nõukogudevastane üritus".
Sirel pandi arestikambrisse ja veeti Tartu linnakohtusse,
kust tal õnnestus teda konvoeerinud miilitsa eest plehku panna. Viis päeva
varjas Sirel end Tallinnas, enne kui usaldas Tartusse tagasi minna. Kuid
miilits jälitas teda endiselt ja sai töölt kätte.
"Mulle pandi
süüks, et olen kisanud ja huligaanitsenud – mida absoluutselt polnud,"
meenutab Sirel. "Kuna süüdistus oli
vene keeles, küsisin, miks see nii on. Jerofejev (tänane riigikohtunik) vastas
mulle, et nõukogude inimene peab oskama vene keelt."
Pall on Riigikogu käes – kas kummitemplina või maailmaparandajana?
Kui nüüd süsteemi poolt esitatud absurdselt pika eeldatava
ametiajaga kandidaadid ametisse nimetatakse, siis eesti õigussüsteemis
puhastumist on raske oodata. Jääb subkultuurne ringkäendus, kus otsused
sünnivad süvariigi kuluaarides.
"Ta (tänane
riigikohtunik Jerofejev) on mulle öelnud,
et pidi toona tegema seda, mida kästi" ütleb Johannes Sirel. Kas see
on lõpp … Ei, kõik kestab edasi!
Riigikogul on nüüd võimalus selline valikuline õiguse
rakendamine (siin näitena minu Riigikohtus subkultuurselt ja räpaselt lahendatud kaasus[3]), mis
toimub läbipaistmatutel ajenditel ja süvariigi märguannete peale, lõpetada.
Riigikohus moodustati 1993 aastal uut rolli otsivatest NLKP-lastest
25.02.1993 andis endine TRÜ politruk Rait Maruste Riigikogule ametivande Riigikohtu esimehe ametikohale asumiseks ja esitas riigikohtunike kandidaatide nimekirja. Kõik kandidaadid olid endised NLKP liikmed. 27.05.1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas. Väljavõte RiigiKOGU stenogrammist 25.02.1993, millisel istungil nimetati ametisse RiigiKOHTU "algkoosseis":
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar