Mythos'e analüüs õigussüsteemist

 Tahtsin ühe mulle tehtud ülekohtu lasta sõltumatul osapoolel kokku võtta ja palusin Ai-d see läbi analüüsida. On aeg sellele kaasusele joon alla tõmmata. Minu enda varasem postitus sellel teemal oli Kaasus eripensionäride süvariigiga - aga AI-le andsin analüüsimiseks kohtumaterjalid. All on AI analüüs muutmata kujul.

Kandideerimine, koondamine ja neli menetlusliini

Heldur-Valdek Seeder vs. Politsei- ja Piirivalveamet 2014–2018. Kaasuse õiguslik järelanalüüs läbi kõigi astmete ja instantside.

Analüüsi koostas juulis 2026 blogi autori palvel tehisintellekt Claude. Analüüs tugineb kaasuse originaaldokumentidele: Riigiprokuratuuri 22.12.2015 määrusele ja Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2016 määrusele kriminaalasjas 1-16-148, Tallinna Halduskohtu 16.09.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2017 otsustele ning Riigikohtu halduskolleegiumi 27.03.2018 otsusele haldusasjas 3-16-340, poolte kassatsiooni- ja vastukassatsioonkaebustele, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.06.2017 määrusele asjas 3-4-1-7-17, individuaalkaebusele ning õiguskantsleri 21.04.2017, justiitsministri ja riigi peaprokuröri arvamustele. Tegemist on sõltumatu järelanalüüsiga, mitte õigusnõustamisega; hinnangud kehtivad niivõrd, kuivõrd loetletud dokumendid kajastavad asjaolusid õigesti. Tekst eristab teadlikult kahte kihti: faktid ja lahendite sisu on esitatud tavatekstis, ning eraldi märgistatud plokkides selgitatakse, mida üks või teine fakt loogiliselt tähendab – millised seletused on võimalikud ja miks mõni neist dokumentide valguses ei pea. Tõlgendused on tõlgendused, mitte tuvastatud asjaolud, kuid ükski neist ei toetu millelegi peale viidatud dokumentide. Analüüs toob esile mõlema poole ja kõigi kohtuastmete vead ning kasutamata jäänud võimalused.

1. Kaasus kolme lausega

Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo tsiviilanalüütik teatas 2014. aasta detsembris tööandjale, et on astunud Vabaerakonda ja kandideerib Riigikogu 2015. aasta valimistel. Büroo juht esitas talle dokumentide järgi ultimaatumi astuda erakonnast välja ja loobuda kandideerimisest, ähvardades vastasel juhul koondamisega; analüütik astus erakonnast välja, kuid kandideeris, ning 2015. aasta lõpus ta koondati. Järgnenud neli aastat kestnud õiguslik võitlus kulges paralleelselt neljal liinil – ennetav halduskaebus, kriminaalkaebus, tööõiguslik haldusasi ja individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus – ning lõppes kaebaja jaoks kõigil neljal kaotusega, kusjuures tööõiguslikus asjas võttis Riigikohus ära ka kahes astmes juba võidetud tulemuse.

Kaasus on õpetlik kolmel põhjusel. Esiteks ei vaielnud ükski menetleja üheski liinis faktide üle – kõik lahendid rajanevad samale sündmustikule ja vaidlus käis üksnes õigusliku kvalifikatsiooni üle. Teiseks on iga liini lõpplahendis tuvastatav konkreetne, tsiteeritav nõrk koht. Kolmandaks joonistub nelja liini kõrvutamisel välja muster, mida ükski liin eraldi ei näita: iga foorum osutas sisulise hinnangu andmisel teisele foorumile, ja keskne õiguslik objekt – ultimaatum ise – ei saanud sisulist hinnangut mitte kusagil.

2. Reaalaja etapp: korraldus, millel puudus seaduslik alus, ja vaidlustus, mida ei tehtud

Kaebaja ei olnud politseiametnik, vaid avaliku teenistuse seaduse alusel teenistuses olev ametnik, kellele erakonda kuulumise keeld (PPVS § 68) ei laienenud. Selle möönis põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses otsesõnu ka justiitsminister: kui isikule piirangud ei kehti, ei saa talle ka tingimusi seada ega nõuda erakondliku staatuse lõpetamist või kandideerimisest loobumist. Nõue astuda erakonnast välja ja võtta kandidatuur maha oli seega ilma seadusliku aluseta – ja see on kogu kaasuse kõige selgem õiguslik fakt.

Mida see tähendab: Kui õiguskaitseasutuse büroo juht nõuab alluvalt midagi, milleks seadus alust ei anna, on sellel ainult kaks võimalikku seletust: ta kas ei teadnud seadust, mida tema ametikoht eeldab teda teadvat, või teadis ja arvestas, et alluv ei julge sõltuvussuhtes vastu hakata. Dokumenteeritud sündmustik välistab kolmanda, leebeima seletuse – hetkelise eksimuse –, sest nõudmisi korrati nädalate jooksul ka pärast vastuväiteid. Ja väärib meeldejätmist, et olukorral, kus ametiseisundit ja teenistuslikku sõltuvust kasutatakse kandideerimisest loobumise saavutamiseks, on karistusseadustikus olemas nimi: KarS § 162 nimetab seda sõltuvuse ärakasutamiseks. Ükski menetleja ei eitanud kunagi, et objektiivselt just see toimus – vaidlus keerles ainult selle ümber, kas tegijal oli õige või vale motiiv.

Samas tuleb ausalt eristada kahte asja. Näivuse mure ei olnud iseenesest mõeldamatu, kuid selle faktiline eeldus oli menetlejate konstruktsioon. Prokuratuur ja kohtud rajasid huvide konflikti narratiivi väitele, et kaebaja töö sisuks oli valimisvabaduse vastaste ja erakonnaalaste kuritegude menetlemise toetamine. Kaebaja vaidlustas selle eelduse menetlusdokumentides (vastukassatsiooni p 1.10): analüüsitalitus teenindas kõiki keskkriminaalpolitsei korruptsiooni- ja majandussüütegude asju, valimistega seotud süüteod moodustasid töömahust suurusjärgus ühe protsendi, kaebaja enda ülesannete hulgas neid teadaolevalt ei olnud ning analüütiku ametiseisund ei võimaldanud jagada ühtegi hüve, mis kandideerimisega seostuks. Kuna kriminaalmenetlust ei alustatud, ei kontrollinud seda eeldust ükski menetleja kunagi üle – lahendid rajanevad siin kontrollimata pildile büroo tööst. Ja siia kuulub veel üks fakt, mis narratiivi seestpoolt õõnestab: kuigi büroo juht nõudis, et kaebaja kirjutaks avalduse üleviimiseks majanduskuritegude büroosse, ei kirjutanud kaebaja seda avaldust kunagi ning mingit üleviimist tegelikkuses ei toimunud – ta oli kuni koondamiseni nii nimekirjas kui ka füüsiliselt tööl korruptsioonikuritegude büroos, sealhulgas kogu valimisperioodi vältel. Kui väidetav huvide konflikt olnuks tõsine, ei oleks asutus saanud seda lihtsalt lahendamata jätta; asutuse enda käitumine näitab, et konflikt oli talutav täpselt nii kaua, kuni saabus koondamine. Õigusvastane ei olnud mure kui selline, vaid selle vorm: ultimaatum, mis nõudis rohkem, kui ükski konfliktinorm oleks võimaldanud, ja mida esitati suuliselt, ilma haldusakti vormita.

Siit jõuame etapini, mida õiguskantsler oma 21.04.2017 arvamuses (p 9–10) hiljem kirjeldas: suulist ultimaatumit oleks saanud käsitleda haldusaktina, nõuda haldusmenetluse seaduse § 55 lg 2 alusel selle kirjalikku vormistamist ning vaidlustada. Siinkohal vajab täpsustamist üks arvamuses mainitud detail: 22.01.2015 suunamiskäskkirja tegelikkuses ei antud ja ka üleviimise avaldust, mille kirjutamist suuliselt nõuti, kaebaja kunagi ei kirjutanud. Kogu surve eksisteeris algusest lõpuni ainult suuliselt – ei tekkinud ühtegi käskkirja, avaldust ega muud akti, mida oleks saanud vaidlustada. See on oluline mõista: olukord, kus ametnikult nõutakse omakäelist avaldust, on omaette tehnika, sest täidetud nõudmine jätaks paberile vabatahtlikkuse jälje ja täitmata nõudmisest ei jää maha midagi. Selle etteheite juurde kuulub aus eluline reservatsioon: õigusvastase suulise korralduse kirjalikku vormistamist ei ole nõudjal realistlik kätte saada – vormistamisest keeldutakse ja öeldut hakatakse eitama või ümber tõlgendama. Nõude tegelik väärtus on tõenduslik: kirjalik taotlus ja sellele järgnev keeldumine on ise dokumendid, mis fikseerivad sündmuse vastaspoole reaktsiooni kaudu. Tõendamise vaates tegi kaebaja olulisima siiski ära – ta saatis toimunu kirjelduse kohe e-kirjaga oma otsesele ülemusele, ja just sellise jooksva fikseerimise tõttu ei vaielnud hiljem ükski menetleja üheski liinis faktide üle. Tegemata jäi järgmine samm: dokumenteeritud sündmuse muutmine õiguslikuks vaidlustusobjektiks. See samm oleks paratamatult tähendanud otsest konflikti büroo juhiga, mida kaebaja teadlikult vältis, andes teisele poolele võimaluse pinged maha võtta – tema enda 06.01.2015 kirjast nähtub lootus, et ülemus „rahuneb maha“. Deeskalatsioon oli ette vaadates ratsionaalne valik; tagantjärele tähendas see, et kogu saaga teravaim objekt ei jõudnud kunagi ühegi vaidlustatava akti kujule ja kõik hilisemad menetlused pidid ründama tagajärgi, mitte põhjust.

3. Kriminaalliin: motiivi ja tahtluse segiajamine

Kuriteokaebus (KarS § 162 – valimisvabaduse rikkumine, § 155 – ühinemisvabaduse rikkumine) esitati vandeadvokaadi vahendusel ja selle õiguslik argumentatsioon oli terav: mõlemad koosseisud on formaalsed teodeliktid, mille puhul karistatavus ei sõltu tagajärje saabumisest ega toimepanija motiivist, ja KarS § 12 lg 3 järgi nõuab motiivi tuvastamist ainult koosseis, mis selle sõnaselgelt ette näeb – kumbki neist ei näe.

Riigiprokuratuuri 22.12.2015 määruse ja ringkonnakohtu 01.02.2016 määruse kandvad põhjendused sellele argumendile sisuliselt ei vasta. Mõlemad rajanevad kahele konstruktsioonile. Esiteks: kuna kaebaja lõpuks siiski kandideeris, ei ole tema valimisvabadust rikutud – mis formaalse koosseisu puhul tähendaks, et ebaõnnestunud sund ei ole kunagi karistatav. Teiseks: büroojuhil „puudus ametiväline subjektiivne huvi“, ta tegutses struktuuriüksuse huvides – kriteerium, mida seaduses ei ole ja mis asendab tahtluse (teadmine ja tahtmine koosseisuasjaolude suhtes) motiiviga (miks tegutseti). Hea motiiv võib mõjutada karistust, kuid ei välista tahtlust.

Mida see tähendab: Pange need kaks konstruktsiooni kokku ja lugege, mis välja tuleb: ametiisiku surve on karistusvaba, kui see kas ebaõnnestub (sest siis „vabadust ei rikutud“) või kui seda tehti „struktuuriüksuse huvides“ (sest siis puudus „ametiväline huvi“). Kuna peaaegu iga ametialane surve riietatakse asutuse huvide kuube, tekitavad need kaks lauset koos immuniteeditsooni, mida ükski seadus ei ole loonud. Tavalises keeles: kui ülemus riigiasutuses ähvardab alluvat töökoha kaotusega, et too oma põhiseaduslikku õigust ei kasutaks, siis nende määruste loogika järgi ei ole see kuritegu – tingimusel, et ta teeb seda tööasjana. Just sellise pretsedendi need kaks jõustunud määrust Eesti õigusruumi jätsid.

Eriti nõrk on § 155 käsitlus. Erakonnast väljaastumine 19.12.2014 toimus vaidlustamata faktina ultimaatumi survel – see on kogu kaasuse ainus lõpuleviidud formaalne tegu. Ringkonnakohus loetles ise kaitstavate tunnustena muu hulgas organisatsioonist „lahkumise takistamise“, kuid jättis väljaastumiseks sundimise – sama kaitseala peegelpildi, mida toetas ka kaebuses tsiteeritud seaduseelnõu 554 SE seletuskiri – käsitlemata, piirdudes järeldusega, et „ühtegi tunnust ei esine“. Samas märkis sama määrus koondamise õiguspärasuse kohta, et seda „ei saa hinnata kriminaalasja raames“ ja selleks on halduskohus. See lause väärib meeldejätmist, sest halduskohus omakorda leidis hiljem, et poliitilist motiivi kinnitavaid tõendeid ei ole – tõendeid, mida (ülekuulamised, asutusesisese dokumentatsiooni väljanõudmine) saanuks koguda üksnes kriminaalmenetluses, mida ei alustatud.

4. Ennetav liin: õiguskaitse, mis saabus pärast koondamist

2015. aasta novembris, koondamisteate ja käskkirja vahel, üritas kaebaja halduskohtus koondamist ennetavalt peatada. Halduskohus tagastas kaebuse 09.11.2015 põhjendusega, et koondamisteade ei ole haldusakt ja õigusi ei ole veel rikutud; ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata – 28.01.2016, ligi kaks kuud pärast seda, kui koondamine oli juba jõustunud. Sõltumata sellest, kumb tõlgendus teate õiguslikust olemusest on õigem, muutis kohtusüsteemi enda tempo esialgse õiguskaitse küsimuse sisutuks – see on tõhusa õiguskaitse (PS § 15) vaatest süsteemne probleem, mis ei sõltu kaasuse asjaoludest.

Õiguskantsleri arvamuse punkt 14 lisab siia aga detaili, mis kuulub kaebaja vigade veergu: viidates Riigikohtu praktikale (3-3-1-64-11 p 9 ja 3-3-1-56-10 p 11 ja 13) leidis õiguskantsler, et määruskaebuse edasikaebamine Riigikohtusse „ei pruukinuks olla perspektiivitu“ – kuid kaebaja jättis ringkonnakohtu 28.01.2016 määruse edasi kaebamata. Ainus menetlusaken, kus Riigikohus oleks saanud ennetava kaitse küsimuses praktikat korrigeerida, suleti vabatahtlikult.

5. Haldusasi 3-16-340: kahes astmes võidetud, kolmandas ära võetud

Tööõiguslik põhiliin algas vandeadvokaadi viimistletud kaebusega, milles nõuti 27.11.2015 vabastamiskäskkirja õigusvastasuse tuvastamist ja kolme kuu keskmise palga suurust hüvitist, alternatiivselt suuremat hüvitist võrdse kohtlemise rikkumise eest. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.09.2016 kaebuse osaliselt: koondamissituatsiooni ta aktsepteeris ja poliitilist motiivi tõendatuks ei lugenud (kasutades muu hulgas ajastuse argumenti – valimised olid märtsis, koondamisteade alles septembris), kuid tuvastas ATS § 90 lg 7 rikkumise: PPA ei suutnud ka kohtu 11.08.2016 määrusega antud lisavõimaluse järel esitada põhjendusi ega tõendeid selle kohta, et koondamise vältimiseks kontrolliti teiste sobivate ametikohtade olemasolu. Ringkonnakohus jättis 04.09.2017 otsuse muutmata, lisades põhimõtteliselt olulise lause: koondataval on õigus pretendeerida sobivale ametikohale väljaspool konkurssi.

Apellatsiooniastmes toimus episood, mis jäi kogu menetluse vältel hinnanguta. Kaebaja avastas, et PPA oli halduskohtule esitanud „vabade ametikohtade aruande“ nime all hoopis korraldatud personalikonkursside aruande, ning esitas 19.01.2017 teabenõudega saadud tegeliku aruande, milles oli suurusjärgus sada vaba ametikohta rohkem. PPA möönis 26.07.2017 kirjas kohtule, et esitas üksnes konkursiga täidetavad kohad, põhjendusega, et ülejäänud kohti ei kavatsetudki täita. Ringkonnakohus sellele asendusele hinnangut ei andnud; Riigikohus kuulutas küsimuse hiljem sõnaselgelt ebaoluliseks. Nii jäigi menetlusdokumentides fikseeritud eksitava tõendi esitamise väide – mille sisu vastaspool ise kinnitas – ilma ühegi kohtuastme seisukohata.

Mida see tähendab: Siin tasub hetkeks peatuda, sest tavalugeja võib episoodi kaalu alahinnata. Riigiasutus esitas kohtule dokumendi, mille pealkiri lubas üht ja sisu andis teist, ning vahe ei olnud marginaalne – puudu oli suurusjärgus sada ametikohta ehk just see materjal, millest sõltus, kas koondamist sai vältida. Süütu seletus (aruandesse pandi „mugavusest“ ainult konkursiga täidetavad kohad) muutub raskesti usutavaks kahe asjaolu tõttu: vale selgus alles siis, kui koondatu ise teabenõudega õige aruande välja nõudis, ja PPA selgitus saabus alles pärast vahelejäämist. Kui eraisik esitaks kohtule sellise dokumendi, riskiks ta valeandmete esitamise tagajärgedega. Riigi puhul lõppes lugu sellega, et Riigikohus kuulutas küsimuse ebaoluliseks – mis tähendab, et küsimusele „kas riik eksitas kohut?“ ei pea Eesti Vabariigis vastama keegi, kui vastaja on riik ise.

Riigikohtu 27.03.2018 otsus pööras tulemuse ümber kahe käiguga. Punktides 13–16 nihutas kolleegium initsiatiivikoormise: kuigi tema enda varasem praktika (3-3-1-49-16 p 17) paneb asutusele kohustuse põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele kohtus, luges kolleegium nüüd määravaks, et kaebaja ise ei olnud madalamates astmetes nimetanud konkreetseid talle sobivaid ametikohti. Ainus nimetatu, rahapesu analüütiku koht, oli politseiametniku ametikoht, mida punkti 15 kategoorilise seisukoha järgi pakkuma ei pea; juristi asenduskoha – mille PPA ise oma kassatsioonis vabade kohtade hulgas välja tõi – nimetamine vastukassatsioonis oli punkti 16 järgi „menetluse niivõrd hilises staadiumis“ hiljaks jäänud. Ja kuna sobivaid kohti polnud õigel ajal nimetatud, muutus sama punkti järgi ebaoluliseks ka see, kumb ametikohtade nimekiri oli õige. Tõendamiskoormis, mille täitmata jätmises olid kaks astet asutust süüdistanud, kandus tagantjärele üle koondatavale.

Mida see tähendab: Praktiline tagajärg on lihtne välja lugeda, kuigi otsus seda kunagi nii ei sõnasta: pool, kes hoidis tegelikku ametikohtade nimekirja enda käes ja esitas kohtule teistsuguse, võitis lõpuks sellest, et teine pool ei osanud õigel ajal tugineda teabele, mida tema eest varjati. Koondatav sai õige nimekirja kätte alles teabenõudega apellatsiooniastmes – ja Riigikohtu loogika järgi oli siis konkreetsete kohtade nimetamiseks juba hilja. Iga riigiasutuse jurist, kes selle otsuse läbi loeb, saab sealt kaasa ühe praktilise õppetunni, mida ükski kohus ilmselt anda ei soovinud: mida hiljem ja mida kitsamalt vabade ametikohtade teavet jagada, seda väiksem on risk koondamisvaidlus kaotada.

Teine käik oli vaikimine. Kaebaja vastukassatsioon sisaldas argumente, millest vähemalt kolm olid lahendi seisukohalt kaalukad: Riigikohtu enda lahendil 3-3-1-45-00 põhinev väide, et tööülesannete juhusliku jaotuse korral tuleb võrrelda tegelikke, mitte ametijuhendijärgseid ülesandeid, koos viitega talituses peetud elektroonilisele tööülesannete žurnaalile, mis oli üksnes PPA valduses ja mida kohtule ei esitatud; menetlusõiguslik väide, et ringkonnakohus jättis kaks taotlust (19.01.2017 ja 26.07.2017) põhjendamatult tähelepanuta; ning vanuselise diskrimineerimise ja PS § 48 ja § 60 riivete argumendid hüvitise suurendamiseks. Riigikohtu vastus kõigele sellele mahub otsuse punkti 11 ühte lausesse: vastukassatsioonkaebuse põhjendused „ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale“. PPA kassatsioon sai seevastu viis sisulist punkti. Riigikohus ei pea vastama igale argumendile, kuid vastamata jäid just need, millest vastukassatsiooni saatus sõltus.

Mida see tähendab: Ühelauselise vastuse probleem ei ole viisakuses, vaid kontrollitavuses. Kui kohus kirjutab argumendi lahti ja lükkab põhjendatult tagasi, saab lugeja hinnata, kas põhjendus peab. Kui kohus ütleb ainult, et argumendid „ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale“, ei saa keegi – ka mitte hilisem lugeja – eristada kaht täiesti erinevat olukorda: kas argumendid kaaluti läbi ja leiti kergeks, või jäid nad sisuliselt lugemata. Kohus, kes oma tööd ei näita, palub end uskuda krediiti. Ja siin küsis krediiti kohus inimeselt, kes oli sama asja kahes astmes võitnud ning kaotas nüüd kõik, ilma et tema vastuargumentide kaalumisest jääks otsusesse ainsatki nähtavat jälge.

Lõpptulemus: mõlema alama astme otsused tühistati, kaebus jäeti tervikuna rahuldamata, kahes astmes võidetud õigusvastasuse tuvastus ja kolme kuu hüvitis kadusid ning kautsjon arvati riigituludesse. Kaebaja vaatest on siin ka peegelpildis õppetund: kaasus kaotati kitsale ja tagantjärele tuvastatavale menetluslüngale. Kui kohe pärast tegeliku aruande kättesaamist 2017. aasta jaanuaris oleks lisaks põhimõttelisele vaidlusele nimetatud ridahaaval konkreetsed ametikohad koos kvalifikatsiooni vastavusega, ei oleks Riigikohtu punkti 16 konstruktsioon olnud võimalik.

6. Põhiseaduslikkuse järelevalve: lubadus, mida ei lunastatud

Individuaalkaebus (esitatud 19.03.2017) oli raamivalikult asjatundlik: kuna Riigikohus ei kontrolli järelevalve korras kohtulahendeid, ei rünnanud kaebus lahendeid, vaid väitis seaduselünka – õigustloova akti andmata jätmist, mis kaitseks olemasolevat erakonnaliikmelisust sundväljaastumise eest ja passiivset valimisõigust teodeliktina ilma eesmärgi tuvastamise nõudeta. See on ainus konstruktsioon, millega selline kaasus PSJK ukse taha üldse mahub.

Sisulised eeldused olid siiski nõrgad ja määruse 06.06.2017 (3-4-1-7-17) vastused neile on doktriinselt korrektsed: kannatanul ei ole subjektiivset õigust nõuda kellegi kriminaalkorras karistamist ega üldjuhul konkreetse sanktsiooninormi loomist; positiivne kriminaliseerimiskohustus eksisteerib EIK praktikas sisuliselt vaid konventsiooni artiklite 2 ja 3 kaitsealas (Söderman vs. Rootsi); ja PS § 23 lg 1 tõttu ei saanuks ka lünga tunnistamine tuua kaasa tagasiulatuvat vastutust. Konventsiooni artikli 11 eestikeelse tõlke kitsuse tähelepanek oli tekstiliselt terav, kuid õiguslikult jõuetu – autentsed tekstid on inglise ja prantsuse keeles ning EIK praktika kaitseb olemasolevat liikmelisust nagunii. Kõrvalmärkusena väärib fikseerimist, et riigi peaprokuröri 24.04.2017 arvamus, mis tõlkeväitele vastu vaidles, tsiteeris eestikeelse tekstina sõnastust „igaühel on õigus ühinemisvabadusele“, mida Riigi Teataja tõlkes tegelikult ei ole – ametlik tekst räägib õigusest „ühinguid moodustada“; vastuväide asendas seega ametliku tõlke omaenda korrektsema parafraasiga ja kinnitas tahtmatult tähelepaneku sisu. Lubatavuse lävi oli pooleli oleva haldusasja tõttu ette teada ületamatu.

Määruse enda kaks nõrka kohta on aga dokumentaalselt näidatavad. Esiteks, punktides 21–22 osutatud alternatiiv – taotleda kriminaalmenetluse kaebeliinis põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist – oli kannatanu jaoks illusoorne: KrMS § 208 menetluses on ringkonnakohus ainuisikulise kohtunikuga lõppinstants, ja karistusnormi puudumine ei saa PS § 23 lg 1 tõttu kunagi tõusta asja lahendamisel otsustava tähtsusega normiks, mida konkreetne normikontroll eeldab. Teiseks, punkt 24: kolleegium kinnitas, et haldusasja 3-16-340 keskne vaidlusese ongi koondamise täpsed asjaolud ning kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta selles menetluses, „sh vajaduse korral esitada hiljem kaebus Riigikohtule“. Kaebaja tegi täpselt seda – vastukassatsioonis tsiteeris punkti 24 ja palus PS § 48 ja § 60 riiveid hüvitise juures arvestada. Halduskolleegiumi 27.03.2018 otsus neid argumente ei maini. Ja veel üks kahe avaliku dokumendi kõrvutamisest nähtuv fakt: riigikohtunik Jüri Põld kuulus nii punkti 24 kirjutanud PSJK koosseisu kui ka üheksa kuud hiljem asja lahendanud halduskolleegiumi koosseisu – viimasesse eesistujana. See ei tõenda iseenesest erapoolikust, kuid teeb lubaduse ja vaikimise vastuolu raskesti seletatavaks.

Mida see tähendab: Selgitame tavalugejale, miks see detail on oluline. Kohtunik, kes juunis 2017 kirjutas alla seisukohale „teie põhiõiguste kaitse koht on haldusasi, vajaduse korral kuni Riigikohtuni välja“, juhtis märtsis 2018 eesistujana kohtukoosseisu, mis needsamad põhiõiguste argumendid sõnagagi käsitlemata jättis. Võimalikke seletusi on kolm: ta oli oma varasema seisukoha unustanud; ta ei pidanud seda hilisemas asjas siduvaks; või ta ei pidanud argumente sisulist vastust vääriliseks. Ükski kolmest ei sobi kokku sellega, kuidas õigussüsteem ennast kodanikule reklaamib – et igale uksele osutamine tähendab, et selle ukse taga keegi ka vastab. Rõhutame veel kord: see ei ole väide erapoolikusest ega pahatahtlikkusest. See on kahe avaliku dokumendi kõrvutamine, mille tulemusel jääb õhku lubadus, mille sama institutsioon sama kohtuniku osalusel andis ja lunastamata jättis – ja mille kohta ei ole ühtegi head seletust.

7. Kasutamata jäänud Strasbourgi tee

Pärast lõpplahendit 27.03.2018 oli kuus kuud aega pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse; avaldus ei nõua advokaati ega lõivu. Kaebaja kaalus seda, kuid loobus, hinnates avalike materjalide põhjal, et see ei ole tema kaasuses võimalik. Tagantjärele hinnates oli see järeldus liiga kategooriline. Konventsiooni artikli 11 haru – riigi kui tööandja surve erakonnast väljaastumiseks ilma seadusliku aluseta – oli arvestatav: faktid olid vaidlustamata, sekkumise „seaduses ettenähtuse“ test oleks olnud riigile raske, ja võrdluspraktika (Vogt vs. Saksamaa, Redfearn vs. Ühendkuningriik) oli olemas. Riigi tugevaimad vastuargumendid olnuks ammendamata jätmine (ultimaatumi reaalajas vaidlustusobjektiks muutmata jätmine) ning väide, et väljaastumine oli kaebaja enda valik. Aus tõenäosushinnang olnuks „võimalik, kaalutava riskiga“ – suurusjärgus kolmandik eduvõimalust artikli 11 harul –, mitte „ei ole võimalik“. Kandideerimise haru (esimese lisaprotokolli artikkel 3) oli seevastu nõrk, sest kandideerimine lõpuks toimus. See tee on tänaseks ajalugu, kuid kuulub kaasuse tervikpilti kasutamata jäänud võimalusena.

8. Kokkuvõte: foorumite ringmäng ja kolm õppetundi

Nelja liini kõrvutamisel ilmneb kaasuse kõige olulisem struktuurne leid, mis ei vaja ühtegi hinnangulist sõna. Kriminaalliinis ütles ringkonnakohus, et koondamise õiguspärasust ei saa hinnata kriminaalasjas ja selleks on halduskohus. Halduskohus ütles, et poliitilist motiivi kinnitavaid tõendeid ei ole – tõendeid, mida saanuks koguda üksnes alustamata jäänud kriminaalmenetluses. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ütles, et põhiõigusi saab kaitsta käimasolevas haldusasjas, sealhulgas hiljem Riigikohtus. Ja Riigikohtu halduskolleegium jättis needsamad põhiõiguste argumendid käsitlemata. Iga foorum osutas teisele; ultimaatum, mille seadusliku aluse puudumist möönis menetluses ka justiitsminister, ei saanud sisulist õiguslikku hinnangut üheski neist.

Mida see tähendab: Kodaniku vaates tähendab see midagi, mida tasub sõnastada ilma juriidikata: on võimalik hoida käes vaidlustamata fakte oma põhiõiguse riivest, käia nelja aasta jooksul läbi kõik uksed, mille riik on selleks puhuks ehitanud – prokuratuur, kolm kohtuastet kahes menetlusliigis ja põhiseaduslikkuse järelevalve –, ning avastada lõpus, et igal uksel oli silt, mis osutas järgmisele uksele, ja viimane uks osutas tagasi esimesele. Selleks ei ole vaja kellegi kuritahtlikku plaani. Piisab sellest, et iga menetleja lahendab oma kitsa küsimuse kitsaimal võimalikul viisil ja delegeerib sisu kellelegi teisele. Süsteem, kus vastutus hajub täpselt nii, ilma et keegi valetaks või reegleid rikuks, on kodaniku jaoks eristamatu süsteemist, mis teda teadlikult väldib – ja just see eristamatus on suurim usalduse kahjustaja.

Kaebaja poolel on pilt aus siis, kui kõrvuti tunnustusega – sündmuste kohene fikseerimine e-kirjaga, kõigi tähtaegade pidamine, iseseisvalt koostatud vastukassatsiooni professionaalne tase, individuaalkaebuse nutikas raamistus – nimetada ka vead: ultimaatumi reaalajas vaidlustusobjektiks muutmata jätmine (mööndusega, et see nõudnuks otsest konflikti, mida deeskalatsiooni lootuses välditi), ennetava liini määruskaebuse edasikaebamata jätmine, konkreetsete sobivate ametikohtade hiline nimetamine tööõiguslikus asjas ning individuaalkaebuse rajamine eeldusele, et põhiõigust peab kaitsma just karistusõigus. Kohtute poolel jäävad püsima kriminaalmääruste motiivi ja tahtluse segiajamine, ennetava kaitse ajaline nurjumine, eksitava tõendi episoodi hindamata jätmine, Riigikohtu tõendamiskoormise tagantjärele ümberpööramine ja vastukassatsiooni ühelauseline käsitlus ning PSJK punkti 24 lunastamata lubadus.

Õppetunnid, mis ulatuvad sellest kaasusest kaugemale, on kolm. Esiteks: sündmuste jooksev dokumenteerimine säilitab faktid, kuid mitte nõuded – õigusvastane suuline korraldus tuleb lisaks fikseerimisele muuta ka õiguslikuks vaidlustusobjektiks, sest tagajärgede kaudu põhjuse juurde tagasi ei jõua, ja see samm maksab konflikti hinda, mida tuleb teadlikult kaaluda. Teiseks: kohtus võidab konkreetsus, mitte põhimõte – nimekiri sobivatest ametikohtadest kaalub üles doktriini kõigi ametikohtade kaalumise kohustusest. Kolmandaks: menetlussüsteem, kus iga foorum saab sisulise hinnangu delegeerida teisele, suudab jätta ka vaidlustamata faktidega põhiõiguste riive lõpuni hindamata – ja seda mitte vandenõu, vaid tavalise menetlusökonoomia jõul. Just viimane on põhjus, miks see kaasus väärib lugemist ka neil, kes selle osalisi ei tunne.

EU veebiküpsiste hirmutav hind - 15 miljardit € aastas!

KÕIKIDE liikmesriikide juhtide (s.h Eesti) ühehäälsel heakskiidul jõustus 2018 GDPR-i EU "veebiküpsiste nõue" - iga veebilehte avades pead klikiga bännerile andma nõusoleku. GDPR 5-nda aastapäeva konverentsil Tallinnas pandi hääletusele - kas tuleks GDPR selle nõude muutmiseks avada? Ei, Ei, Ei - kogu saalitäis bürokraate oli avamise vastu. Avamist toetasid ainult MINA, Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving ja veel üks osaleja.

Miks küpsiste poliitika kedagi ei aita?

Kuigi eesmärk on kaitsta privaatsust, ei täida see oma ülesannet. Nõusoleku väsimus viib selleni, et kasutajad ei tee teadlikke valikuid – enamik aktsepteerib kõike, võimaldades andmete kogumist edasi. Uuringud kinnitavad, et bännerid ei suurenda privaatsust oluliselt, vaid häirivad sirvimist ja vähendavad tootlikkust. Ettevõtted kannatavad kulude all, ilma et tarbijad tunneksid end turvalisemalt. Ja ega kasutajal polegi valikut - mittenõustumisel talle veebilehte ei näidata ja ta peab vägisi nõustuma või arvuti sulgema!

Aga kas ja kellele tema veebilehel käitumise andmeid edasi müüakse - seda talle erinevalt USA-st ei antagi teada (lehe külastamise andmete müük olemuselt pole üldse paha - see võimaldab külastajale pakkuda just teda huvitavaid valikuid ja tooteid ning mitte kõigile ühtmoodi Pamperseid - näiteks kui ma tahan veebist midagi osta - otsin lihtsalt ühel päeval seda ja järgmistel näidatakse mulle just sellise toote paremaid ja odavamaid pakkumisi). Massiivne EU Cookie Consent on asi, mis kehtestati arvutit ilmselt mitteoskavate isikute poolt arvutikasutajatele.

Paremaid alternatiive on olemas.

Näiteks USA-s puudub föderaalne "küpsiste seadus", kuid osariikide seadused nagu California CCPA/CPRA nõuavad lihtsalt teavitust andmete müügist ja opt-out-võimalust – ilma kohustuslike pop-up'ideta. See tähendab, et ettevõtted peavad avaldama, kas ja kellele nad isikuandmeid müüvad, võimaldades kasutajatel keelduda linkide kaudu, mitte iga lehekülje bänneritega. Tulemus? Vähem häirivaid elemente, parem kasutajakogemus ja siiski privaatsuskaitse, eriti tundlike andmete puhul. Hiinas (PIPL) on samuti rõhk teavitamisel, mitte pop-up'idel, mis tagab efektiivsuse ilma lisakuludeta.

Probleemi ulatus ja kulud – hinnangud Euroopas
Küpsiste nõude rakendamine on tekitanud mitut tüüpi kulu:

• kasutajate aja kulu ja kaudne tootlikkuse langus;
• ettevõtete arendus-, õigus- ja halduskulud ning consent management platformide (CMP) tellimused;
• reklaani- ja sihtimistegevuse efektiivsuse vähenemine ning seeläbi tulu kahanemine;
• energiatarve ja süsinikujäljega seotud mõjud (serverid, andmeedastus, kasutajaseadmete tarbimine).

Hinnanguline kokkuvõte, tuginedes viidatud analüüsidele ja mastaapsete eelduste skaleerimisele:

• Keskmine ajakulu kasutaja kohta: ligikaudu 1–1,5 tundi aastas (sõltuvalt eeldustest 3–5 sek/teade ja 1 000+ külastust/aastas).
• EU-s kokku: 500–600 miljonit tundide kaod aastas, mis kui seda väärtustada ~€20–€25/tund, võib tähendada ligikaudu €10–€15 miljardit aastas kasutajate aja kaotust.
• Ettevõtete otsesed kulud (alginvesteeringud, tarkvara, õigusnõustamine): miljardite eurode suurusjärgus esmaste aastakuludena, pidevad kulud CMP-tellimustena ja uuendustena iga-aastaselt sadu miljoneid kuni paar miljardit eurot.
• Energia- ja keskkonnakulu: hinnanguliselt miljardieurose taseme lähedal aastas (sõltuvalt hinnast/kWh), mis tuleneb skriptide laadimisest ja täiendavast andmemahtudest.

Need numbrid on hinnangulised, kuid illustreerivad kulude suurt mastaapi: küpsiste nõuete rakendamine ei ole ainult privaatsuse küsimus, vaid ka majandus- ja keskkonnaprobleem.

Eesti-spetsiifiline hinnang
Eesti suurusjärk on väike, kuid mitte tühine: Eesti ~1,2 miljonit internetikasutajat (ligikaudu 0,3% EL kasutajaskonnast) tähendab proportsioneerides:

• kasutajate aja kulu: ligikaudu 1,5–2 miljonit tundi aastas, mis Eesti palkade arvestusel (~€12–€20/tund) tekitab hinnanguliselt €20–€40 miljoni suuruse majandusliku efekti kaotuse aastas.
• lisanduvad ettevõtete kulud: kümned miljonid eurod kogukuludena (alginvesteeringud, igakuised CMP-tasud, õigusnõustamine), sõltuvalt sellest, kui palju väikeettevõtted kasutavad tellitavaid lahendusi või teenuseid.
  Eesti puhul võivad mastaapsed arenduskulud olla väiksemad, kuna e-riigi lahendused ja digitaalsed standardid toetavad koondlahendusi ning õiguslikud tõlgendused on kohati ühtsemad.

EPILOOG

Peamised probleemid rakendamisel

• Consent fatigue ja info üleküllus: kasutajad klikivad kiiresti “nõustun”, ilma sisulist arusaamist omamata, mis vähendab kaitse tõhusust.
• UX ja ligipääsetavuse kitsaskohad: bannerid segavad ligipääsu, mõjutavad navigeerimist ja võivad rikkuda kättesaadavuse nõudeid.
• Dark patterns: suunavad eelistatult “nõustuma” ja peidavad täpseid seadistusi.
• Õiguslik ebakindlus: lai tõlgendamisruum ePrivacy direktiivis ja viivitus uue ePrivacy määruse vastuvõtmisel.
• Keskkonna- ja majanduslik kulu: puhul, kus eelistatakse lahendusi, mis pakuvad aastaringset järelvalvet ja skriptide kuhjumist.

Praktilised lahendused ja soovitused (***kui USA eeskuju ei sobi***)
Soovitused on suunatud kolmele tasandile: poliitika, tehnoloogia ja ettevõtlus.

Poliitikatele:

• EPrivacy määruse kiire ja selge vastuvõtt, mis võimaldab tehniliselt mõistlikke erandeid mittehädavajalike, kuid mittetundlike küpsiste jaoks (nt toimivuse või analüütika puhul anonüümsete andmete erandid).
• Ühtsed standardid ja interoperatiivsus brauserite ning CMP-de vahel — suunata nõusolek brauseri tasandile (browser-based consent), et vältida korduvat hüpikut.
• Keskendu tegelikule jälgimisele ja õigusrikkumistele, mitte formaalsetele reklaampaneelidele.

Tehnilised lahendused:

• Sõltumatud brauseri- või operatsioonisüsteemi tasandi õigused, kus kasutaja saab globaalse vaikeseaded, mis vähendavad iga lehe eraldi nõusoleku vajadust.
• Privaatsemad, serveripoolsed analüütika- ja mõõtemudelid, mis vähendavad kolmandate osapoolte skriptide tarbimist.
• Standarditud, lihtsad ja ligipääsetavad nõusoleku UI-d, mis ei kasuta dark patterns ning pakuvad selgeid valikuid.

Kuhu püüab Trump tegelikult liigutada USA-d?

Täna on käik Euroopa käes - kas Euroopa riigid kavatsevadki jääda abituteks kilkajateks? Või teevad käigu, mis annab nii neile endile, Ukrainale kui ka Trumpile uued kaardid? Käesolev analüüs on ajakriitiline - see põhineb olukorral 6.03.2025 ja poolte uued sammud võivad seda muuta. Kuid tõenäoliselt muster enam ei muutu.

Pärast Trumpi presidendiks saamist arvavad paljud, et ta "annab" Ukraina Venemaale. Kuid Venemaale Ukraina üle kontrolli andmine ei tundu olevat USA riiklikes huvides. Seetõttu pole selge, kuidas Trump näeb Venemaa, Ukraina ja Euroopa tulevikku ning mida ta oma viimaste pingutustega saavutada tahab. Kas Trump mängib, või peab taktikalisi läbirääkimisi... Mida Trump tegelikult tahab saavutada Venemaa, Ukraina ja Euroopa suhtes?

Kontekst: arusaamad ja USA huvid

Arvamus, et Trump võiks Ukraina Venemaale loovutada, tuleneb tema kampaania lubadusest – lõpetada sõda 24 tunniga – ja tema administratsiooni esimestest sammudest, nagu otsesed rahuläbirääkimised Venemaaga (nt Riyadh’s, veebruar 2025, Al Jazeera). See on tekitanud Euroopas ja Ukrainas muret, eriti pärast seda, kui Trumpi saadik Keith Kellogg jättis nad esialgsetest kõnelustest välja. Kuid Ukraina täielik Venemaale andmine oleks vastuolus USA huvidega: reeglitel põhineva korra säilitamine, Venemaa laienemise tõkestamine ja NATO usaldusväärsuse hoidmine. Venemaa domineeritud Ukraina võiks julgustada Putinit, destabiliseerida Euroopat ja nõrgendada USA mõju. Mida Trumpi meeskond, sealhulgas karmid tegijad nagu Marco Rubio, tõenäoliselt kahjulikuks peavad.

Trumpi senised sammud

Alates ametisse astumisest 20. jaanuaril 2025 on Trump:

• Venemaaga suhtluse alustamine: Ta rääkis Putiniga 2025. aasta veebruari alguses, kuulutades "koheseid läbirääkimisi" (Politico, 12. veebruar), ja Rubio kohtus Vene ametnikega Riyadh’s. Trumpi 4. märtsi kõnes Kongressile väitis ta, et Venemaa on "rahuvalmis" (Reuters, 5. märts).
• Ukraina survestamine: 28. veebruari pingelisel kohtumisel Zelenskõiga Valges Majas pakkus Trump mineraalilepingut kui "turvatagatist" (NPR, 27. veebruar), kritiseerides Ukraina sõjategevust ja nimetades Zelenskõid "diktaatoriks" (NBC, 3. märts).
• Vastutuse lükkamine Euroopale: Kaitseminister Pete Hegseth välistas Ukraina NATO liikmelisuse ja USA vägede paigutamise, kutsudes Euroopat kulutama 5% SKT-st kaitsele (Foreign Policy, 25. veebruar). J.D. Vance kordas seda, öeldes Euroopale "astuge ette".
• Leebemad sõnavõtud Venemaa suhtes: Trump muutis Bideni Venemaa-vastase (kuid äärmiselt argliku) hoiaku, kiites Putini kõnelusi ja pakkudes Moskva jaoks majanduslikke "võimalusi" (Foreign Policy, 26. veebruar), väites ekslikult, et Ukraina alustas sõda (NPR, 27. veebruar). Kuid reaalsuses pakub USA endiselt Euroopale julgeolekutuge (pilt USA sõbralikud sõjalennukid Tallinna kohal 24.02.2025).

Mida Trump tahab saavutada?

Trumpi sammud viitavad mitmele eesmärgile:

1. Sõja kiire lõpetamine: Trumpi korduv lubadus sõda Ukrainas lõpetada – nüüd kohandatud "kuudeks" (CSIS, 28. jaanuar) – peegeldab soovi suure võidu järele, võib-olla sihtides Nobeli rahupreemiat (Foreign Policy, 21. veebruar). Ta ütles Kongressile: "On aeg see mõttetu sõda lõpetada" (Reuters, 5. märts), eelistades lahendust võitja määramisele.
2. USA kohustuste vähendamine: Ukraina NATO tee ärajätmine ja Euroopa surumine ise oma kaitset rahastama (5% SKT vs NATO 2%) on suunatud USA rahaliste ja sõjaliste kulude kärpimisele – 120 miljardit dollarit kulutatud Ukrainale alates 2022. aastast – vastavalt tema "Ameerika esimene" põhimõttele (Whitehouse.gov, 1. märts).
3. Venemaa kasutamine Hiina vastu: Venemaaga majanduslik ja diplomaatiline suhtlemine (nt "suured tehingud", Foreign Policy, 26. veebruar) võib olla kiil Hiina-Vene partnerluse nõrgendamiseks, suunates USA jõupingutused Aasia-Vaikse ookeani piirkonda, kus Hiina on "juhtiv väljakutse" (NSS 2022). X-i postitused (nt 4. märts) spekuleerivad selle kui pikaajalise plaani üle.
4. Isikliku pärandi loomine: Trumpi tehingute stiil – Putini kiitmine, Zelenskõi survestamine – peegeldab tema äritausta, otsides "kaunist" kokkulepet (Reuters, 5. märts), mis näitaks tema läbirääkimisoskust, isegi kui see riskib liitlaste võõrandamisega.

Mäng või taktikalised läbirääkimised?

• Mäng: Trumpi lähenemises on hasardi elemente. Euroopa ja Ukraina kõnelustest välja jätmine ning Venemaa suhtes pehmendamine ilma selgete järeleandmisteta (NBC, 3. märts) riskib Putini kavatsuste valesti hindamisega. Eksperdid hoiatavad, et ta näeb seda eksistentsiaalse võitlusena, mitte tehinguna (CNN, 24. jaanuar). Porgandite pakkumine (majandussuhted) enne piitsa (sanktsioonid) võib Moskvat julgustada, kritiseerijate nagu Brett Bruen (Reuters, 19. veebruar) sõnul. Kui Putin rahu tagasi lükkab või eskaleerib sõda, võivad Trumpi usaldusväärsus ja USA mõjuvõim kannatada.
• Taktikalised läbirääkimised: On ka taktikalist kavatsust. Trumpi meeskond (Rubio, Hegseth) kasutab sunddiplomaatiat – ähvardades tariifide ja sanktsioonidega (CSIS, 28. jaanuar) –, et sundida Venemaad läbirääkimistele, survestades samal ajal Euroopat Ukraina välistamisega rohkem maksma (Foreign Policy, 25. veebruar). Zelenskõiga tehtud mineraalileping (NPR, 27. veebruar) viitab pragmaatilisele vahetusele, kindlustades USA majandushuvid ilma vägede kohustusteta.

Visioon Venemaa, Ukraina ja Euroopa kohta

Trumpi lõppeesmärk pole täiesti selge, kuid mustrid ilmnevad:

• Venemaa: Partner, mitte tõrjutu – suhete taastamine (NBC, 3. märts) majandusliku kasu ja Hiina vastukaaluna, aktsepteerides mõningaid territoriaalseid võite (nt 20% Ukrainast, Politico, 12. veebruar), kui võitlus lõpeb.
• Ukraina: Neutraliseeritud puhver, mitte NATO liige, USA toetatud majanduslepingutega (mineraalid) turvana, kuid ilma sõjaliste tagatisteta. Trumpi süüdistused (NPR, 27. veebruar) vihjavad Kiievi sundimisele järeleandmistele.
• Euroopa: Ise oma julgeolekut tagav kontinent, rahastades oma kaitset ja Ukrainat, vähendades USA kohustusi (Foreign Policy, 25. veebruar). ReArm Europe’i 840 miljardi dollari plaan (NPR, 4. märts) haakub selle mustriga.

Kas see teenib USA huve?

Ukraina täielik loovutamine Venemaale ei teeks seda – eksperdid nagu Alexander Stubb (Soome) hoiatavad, et see näitaks USA nõrkust (Reuters, 24. veebruar). Trumpi plaan väldib seda, kuid riskib hapra rahuga, mis premeerib Putinit Kaja Kallase sõnul (NPR, 27. veebruar), ja pingestab NATO-t. X-i postitused (nt 5. märts) väidavad, et ta panustab Venemaa majanduslikule survestamisele (sanktsioonid, naftahinna langus), et sundida osapooli tehingule, ja ei soovi Ukraina täielikku loovutamist.

Kokkuvõte

Trump ei "anna" Ukrainat ära, vaid mängib kõrge riskiga mängu hasardi ja taktika elementidega – et lõpetada sõda kiiresti, lükata kulud Euroopale ja positsioneerida Venemaa Hiina vastu. Tema eesmärk näib olevat tema rolli ajalukku määrav tehing - mis vähendab USA osalust kulutamistes, maksimeerides tajutud võite, isegi kui see tekitab liitlastes vastumeelsust või prognoosib Putinit valesti. See pole niivõrd Venemaale kontrolli andmine, kuivõrd koormiste ja liitude ümberkujundamine, kuigi tulemus sõltub Venemaa vastusest ja Euroopa otsustavusest.

Mittekodanike valimisõigus KOV valimistel: Põhiseaduse rikkumine?

Autoriteedid sugereerivad, et kohalike omavalitsuste (KOV) ja seeläbi presidendivalimistel on vene kodanikel valimisõigus, kuna Eesti põhiseadus nõudvat nii (?!)

Peaminister Kallas jutlustamas.

Foto: Matti Kämära

Õigusteaduste magistrina analüüsisin ja tulemus oli, et põhiseadus vastupidiselt ei anna mittekodanikele Eestis valimisõigust. Panin artikli kirja ja saatsin 20.03.2024 Delfi/Päevaleht avaldamiseks. 31.03.2024 sain viisaka vastuse: "Paraku ta siiski ei mahu meile". 29.03.2024 saatsin ERR-ile, teades ette et ERR-ist ei tule isegi vastust. Nii on. Ajakirjandus peab oma suursponsoreid teenima.

17.01.2024 oli peaminister jutlustanud, et hääleõiguse muutmiseks KOV valimistel on põhiseaduse muutmine vältimatu (TV3 artikkel). Veel 19.03.2024 viitasid valitsusjuristid takistusena põhiseadusele (ERR/Impulss). 

Kuidas on mittekodanike valimisõigusega teistes riikides? Venemaal, mille kodanikele Eesti valimisõigust pakub - ei saa mittekodanikud (seega ka seal elavad eestlased) KOV valimistel valida. Samamoodi nagu Venemaal ei saa mittekodanikud valida Lätis, Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, USA-s... Saavad valida Soomes, Rootsis ja Eestis. Seega iga riik lähtub enda kaalutlustest.

Artikkel:

Mittekodanike valimisõigus omavalitsuse volikogude valimistel: Põhiseaduse rikkumine?

Arutelukoht hääleõiguse üle

Agressorriikide kodanike valimisõiguse teema aktualiseerus Eestis seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas. Kas need, kes on vandunud truudust Vene impeeriumile ning ei ole sellest vandest vabastatud, peaksid saama valida Eesti kohaliku omavalitsuse (KOV) volikogusid ja sedakaudu Vabariigi Presidendi valijamehi?

Kui Putin peaks alustama agressiooni ka Eesti vastu, siis eesti alalisest elanikust Vene sõjaväekohustuslane valib samal ajal endiselt oma vastase, s.t Eesti riigikaitse kõrgeima juhi valijamehi. See ei ole põhiseaduse mõte.

KOVVS kollisioon põhiseadusega oli iseseisvuse taastamisel aktsepteeritav, aga enam mitte

Näiteks 1992 septembris elas Narva linnas 7000 Eesti kodanikku, 1300 Vene kodanikku ja 80 000 kodakondsuseta isikut. KOVVS oli pragmaatiline kompromiss.

Kollisioonis põhiseadusega olukorra kestmine oleks olnud õigustatud ehk dekaadi peale iseseisvuse taastamist, aga hiljem oleks tulnud KOVSS viia kooskõlla PS III peatükiga.

Sellelaadseid pragmaatilisi näiteid kollisioonide tekitamisest kui üleminekuaja paratamatusest on rohkem. Näiteks 1992 põhiseadusega ühtpidi kehtestati topeltkodakondsuse keeld ja teisalt taastati sünnijärgne kodakondsus enam kui 100 000-le välismaal elavale Eesti emigrandile – millised enamasti juba omasid mõnda välisriigi kodakondsust.

KOVVS laiendab valimisõiguse välismaalastele, kes nii satuvad valima Eesti Vabariigi Presidenti

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 5 lg 2 laiendab valimisõiguse aga ka pikaajalise elamisloa ja alalise elamisõigusega isikutele, sõltumata tema kodakondsusest.

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) kolmandas peatükis „RAHVAS” sätestatakse selgelt kõrgeima võimu kandja Eesti Vabariigis:

•  Paragrahv 56: „Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu“ Riigikogu valimiste ja rahvahääletuste kaudu.
•  Paragrahv 57: „Hääleõiguslik on Eesti kodanik".
•  Paragrahv 79 sätestab, et kui Riigikogu pole kolmes voorus Vabariigi Presidenti ära valinud, siis liigub valmisõigus valimiskogudele. Valimiskogudes on riigikogulased ja igast omavalitsusest üks esindaja, nemad valivadki Vabariigi Presidendi.

·   Vabariigi President on riigipea ja riigikaitse kõrgeim juht – kui tema või tema valijamehe valija pole piiratud PS § 57 sätestatuga, siis kes on kõrgeima riigivõimu mittelegitiimseks kaasteostajaks Eestis?

Lahenduse otsing

Vastuolu kaotamiseks põhiseadusega tuleks Riigikogul muuta KOVVS nii, et hääletada saavad ainult Eesti kodanikud.

Tulevikuperspektiiv

Juhul kui soovitakse kaasata mittekodanikest elanikke kohalike võimuorganite valimistesse, siis tuleks selline võimalus lisada põhiseadusesse. Kuid, see võib olla ka pandora laegas. Eestis elavate mittekodanike eripäraks on, et need enamasti ei valda riigikeelt ja elavad oma päritoluimpeeriumi infoväljas ilma soovita integreeruda elukohariiki. Osad mittekodanikud ilmselt ka varjavad oma Venemaa kodakondsust ning on "halli passi" vormistanud mõlema riigi hüvede omamiseks. Ja ei saa ennustada, millised tuleviku mittekodanike rändevood võivad Venemaalt Eestisse tekkida (potentsiaalne julgeolekuoht).

Põhiseaduses saab sätestada võimaluse sõlmida riikidevahelisi lepinguid hääleõiguseks kohelikel valimistel kolmandate riikidega. Aga mida see annaks? Järeldus, põhiseadust poleks vaja üleüldse torkida, vaid KOVVS viia kooskõlla põhiseadusega. Valimisõigust omavad Eesti kodanikud, punkt.

Ühtaegu on praktikas soovitav rohkem korraldada arvamusküsitlusi, s.h võimalusega kaasata ka mittekodanikud. Just arvamusküsitlused ja referendumid on Eesti mahajäänud valdkond, mittekodanike valimisõigus aga rudiment 1940-1991 okupatsioonireziimilt.

Lisa / diskussioon

Nagu igal õiguslikul teemal, võib ka käesolevas üritada tõstatada palju aga'sid. Kuid kõigile neile on selgitused.

- Küsida, et vene kodanikud ei vali presidenti otse vaid volikogudesse valitavate saadikute kaudu, siis on vastuseks et ka kaudne valimine on valimine. Ka USA-s ei valita presidenti otse, vaid kodanike poolt valijameeste kaudu.

- Kui küsida, et PS § 56 sätestab rahva poolt võimu teostamise Riigikogu valimiste ja rahvahääletuste kaudu, järelikult presidendi valimisi ei pea teostama põhiseaduse järgi "rahvas". Ka selline on ekslik tõlgendus. Selle PS sätte eesmärgiks on rõhutada Riigikogu ja rahvahääletuste ERILIST rolli riigivõimu teostamisel, kuid see ei anna allpool asuvatele regulatsioonidele õigust ignoreerida "rahva" ainuõigust kõrgeima riigivõimu kandjana. Faktiliselt teostab "rahvas" kõrgeimat riigivõimu ka Europarlamendi valimistel, jne. Ja see, et KOVVS-ile kui alamale õigusaktile on külge sünnitatud initsiatiiv anda hääleõigus välismaalastele, ei ole põhiseaduse süü ega ole puutumuses põhiseadusega. See on KOVVS enda viga ja kollisioon põhiseadusega.

- Lõpetuseks võib lugeda PS kommenteeritud väljaannet 2020, mida seal mõistetakse "rahvas" all, lk 613: 

§ 57 lg-s 1 on üldnormiga määratletud hääleõiguslikud isikud. Asjaolu, et nimetatud norm on sõnastatud piirava iseloomuga, andes hääleõiguse vaid Eesti kodanikule, ei tähenda siiski, et selline piirang tuleneks otseselt siit. Kodakondsuse nõue tuleneb rahva mõistest, seega riigivõimu teostamise suhtes §-st 56. Kodakondsus, mis on oma olemuselt mõistetav mitmeti (ühelt poolt õigussuhete kompleks, mis seob isikut ja riiki, teiselt poolt kogum õigusi, mis isikul on; vt § 8 komm-d), sisaldab juba oma olemuselt poliitilisi põhiõigusi (poliitilises elus osalemise ja sellega seonduvad õigused) ning välistab printsiibina nende õiguste olemasolu mittekodanikel. Seetõttu, kui soovida lubada teatud poliitilisi õigusi ka mittekodanikele, tuleks seda PS-s väljendada. Hääleõigust ei oma ka § 8 lg-tes 2 ja 3 nimetatud kodakondsuseta (nt välismaal sündinud ning sünnikohajärgselt selle riigi kodakondsuse omandanud ja Eesti kodakondsust mitte taotlenud) isikud, sest neil ei ole kodakondsust, vaid üksnes õigus selle taastamisele. Seega puuduvad neil nõutavad õigussuhted riigiga poliitiliste õiguste suhtes, sealhulgas hääleõigus. Erandiks on Euroopa Parlamendi valimised, kus nii hääletamis- kui ka kandideerimisõiguse puhul on EL õigusega ette nähtud erisused EL kodanike hääleõiguse osas (ELTL art 20; EL põhiõiguste harta art 39).

Odavlennufirmasid ei tohi Tallinnast välja tõrjuda!

Allkirjastamine on tänaseks lõppenud, ei kogunud vajalikku arvu allkirju.

LENNUJAAMADE ÄRIMUDELIST

Lennujaamad töötavad ärimudeliga, kus lennunduse teenindamisest tekib tavaliselt kahjum ja kõrvaltegevustest seda kattev kasum. Rahvusvahelise Lennujaamade Nõukogu andmetel teenisid lennujaamad 2021 aastal keskmiselt:

• 40.2% oma tuludest lennundusest
• 59.7% kõrvaltegevustest

Sealjuures tuludes kõrvaltegevusest olid olulisemad tulugrupid:

• 26.4% - müügitegevus (tax-free kaubandus jm)
• 20.9% - autode parkimise korraldamine
• 15.2% - tulu kinnisvara jm varade rendilt

Tallinna Lennujaama ärimudelis on iseärasus, et see katab oma tuludest lisaks regionaalsete lennuväljade (Tartu, Kärdla, Pärnu, Kihnu, Kuressaare ja Ruhnu) kulud.

MAJANDUSMINISTRI RASKE JUHTIMISVIGA

25.11.2022 allkirjastas majandusminister Riina Sikkut (SDE) riigi nimel ainuaktsionäri kirjaliku otsuse, milles kohustas Tallinna Lennujaama maksma dividende. Kuivõrd Tallinna Lennujaam maksab riigile niigi makse ja lisaks peab Tallinna reisijate tuludest üleval regionaalseid lennujaamu, siis sama ettevõtte veelkord kohustamine dividendide maksmiseks on faktiliselt lennureisijate varjatud täiendav maksustamine.

Tallinna Lennujaam delegeeris majandusministri dividendinõuded edasi lennufirmadele – teatades 33%-sest lennujaamatasude tõusust. Juba detsembris sulges Ryanair Tallinnast 2 lennuliini (Edinburgh ja Liverpool), teatas täiendavalt 6 lennuliini täielikust sulgemisest (Billund, Pariis, Dublin, Malta, Naapoli, Nürnberg), ning Berliini lendude sageduse kärpimisest. Wizzair teatas lennuliinide sulgemisest Veneetsiasse, Rooma ja Naapoli. Norwegian teatas Stockholmi liini sulgemisest.

Ryanair selgitas pressiteates 3.02.2023 liinide sulgemise põhjuseid:

„Need kärped on otsene tagajärg Tallinna lennujaama ebaloogilisele otsusele tõsta tasusid ülemäära palju, 33%“

„Need uued halvasti läbimõeldud tasud on ülimalt kõrged ja muudavad Eesti peamise lennujaama Tallinna täiesti konkurentsivõimetuks võrreldes oma Euroopa kolleegidega, kes alandavad tasusid, et taastada ja suurendada liiklust/ühendust pärast pandeemiat. Samal ajal põhjustab Tallinna hoolimatu otsus tõsta tasusid 33% võrra tohutut kahju Eesti turismile, ühenduvusele, liiklusele ja töökohtadele, nagu näitavad need suvised kärped“.

RIIGIETTEVÕTE ÜLESANNE ON RIIGIMUDELI TOIMIMINE, MITTE ÄRITSEMINE

Tallinna Lennujaama ainus ja peamine funktsioon PEAB OLEMA lennuühenduste tagamine Tallinnal ja kogu Eestil ülejäänud maailmaga. Lennujaam peab tagama ka kuni 200 000 välismaal elavale eesti inimesele soodsad võimalused võimalikult sageli kodumaad külastada. Lennujaam peab tagama kultuuriasutuste, restoranide ja hotellide varustatuse turistidega. Lennujaam peab tagama eesti enda inimestele reisivõimalused.

Odavlennufirmad on kõige haavatavam grupp lennujaamatasude tõstmisel, kuivõrd nende ärimudel on üles ehitatud hinnatundliku reisijategrupi teenindamiseks. Tingimustes, kus lennujaamatasude ebamõistlik tõstmine ei pruugi mõjutada mugavlennufirmasid, seab see odavlennufirmade jätkusuutlikkuse löögi alla. Mistõttu on mõistetav odavlennufirmade madal valulävi majanduskeskkonna halvenemisele Tallinnas.

Ettevõtte kui majandusüksuse vajadustest lähtuvalt ei ole Tallinna lennujaamal ega ei ole olnud vajadust lennujaamatasusid tõsta. Tema kolme kvartali ärikasum enne kulumit (EBIDTA) oli 2021 aastal 4.3milj ja 2022 5.3milj eurot, tema kolme kvartali puhaskasum oli 2021 aastal 2.4milj ja 2022 3.2milj eurot. Kogu probleemi taga ei ole majanduslikud põhjendused, vaid on majandusministeeriumist tulnud raske juhtimisviga dividendide väljanõudmise näol.

Kuriteoteade elektrihinna manipulatsioonide uurimiseks 17.08.2022

Edit 17.10.2022. Uurimised siiski viitavad, et oli turumanipulatsioon. Nordpool juba järgmisel päeval 18.08.2022 avaldas pressiteate, et hinnatõusu põhjustas (turgu valitseva ettevõtja Eesti Energia?) plokipakkumine, kus küsiti miinimumhinnaks nii kõrget hinda millist börsil polnud võimalik saavutada. Vastavalt börsireeglitele lükati selline kõlbmatu pakkumine tagasi ja plokipakkumise tegija oleks võinud teha uue korrigeeritud pakkumise, mida aga ta ei teinud. Seega ikkagi oli turumanipulatsioon, sest eksituse korral oleks plokipakkuja teinud uue parandatud pakkumise (viimase väite ümberlükkamine nõuab juba fakte, paraku on faktid ja plokipakkuja (Eesti Energia?) nimi siiani salastatud). Konkurentsiamet avaldas oma ligi 2 kuud kestnud uurimise tulemused 13.10.2022 pressiteade, kuid viimane ei sisaldanud midagi uut. Nii et suure tõenäosusega toimus siiski börsimanipulatsioon - millele aga prokuratuur "tegi katust".

 

Edit 22.09.2022. Otsustasin teema enda jaoks sulgeda, kuivõrd teema on selge ja peale abstraktse üldise huvi see muud huvi analüütikule ei paku. Konkurentsiamet samas pikendas oma 1-kuulist uurimise tähtaega, nendele pole teema selge. Prokuratuuri seisukohaks võiks jääda see prokuröride osakonna juhi kiri, mis sisult tähendab kriminaalmenetluse mittealustamise määrust. On ju ringkonnakohtunik Heili Sepp sedastanud, et kiri võib olla vastavas tähenduses (väljavõte 25.01.2021 kohtumäärusest asjas 1-21-162):

🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒🔒

Edit 21.09.2022. Vastus saabus Põhja Ringkonnaprokuratuuri majanduskuritegude osakonna juhilt, 15.09.2022 ehk 27 päeva hiljem. Ilmselt oli Riigiprokuratuur selle sinna edastanud lahendamiseks. Vastusel on salastamismärge kuni 1997 aastani. Kahetsusväärselt on vastuse allkirjastanud prokuröride juht (JuM veebilehe andmetel) bakalaureuseharidusega, kuigi prokuratuuriseadusest tulenevalt on prokurörilt nõutav miinimumharidus õigusalane magistrikraad. Mistõttu ei tekita imestust vastuse ebakompetentsus.

Vastaja saab kuriteoteatest aru nii, et ma olen kuriteoteate asemel saatnud "isikliku arusaama toimunud sündmustest". Järgnevalt teatab vastaja, et käsitleb kuriteoteadet selgitustaotlusena ning lisab ka vastuse.

Olen nüüd kimbatuses, et kuidas sellisest ametiasutuse vastusest aru saada? Kui prokuratuur oleks seda tõepoolest käsitlenud selgitustaotlusena - siis oleks ta 5 päeva jooksul pidanud selle edastama vastavat küsimust haldavale riigiasutusele (siis kas Konkurentsiametile, Majandusministeeriumile või Rahandusministeeriumile (Eesti Energia kõrgem asutus). Või siis tegema 10 päeva jooksul kriminaalmenetluse mittealustamise määruse ning saatma selle teatajale.

Kahetsusväärne on vastusest nähtuv seisukoht, et "Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi äärmiselt riivav". Tõde on see, et kriminaalmenetlus iseeneses ei ole mitte ühegi isiku õigusi riivav, vaid konkreetsete uurijate käitumine võib olla riivav, ebakohane või isegi õiguskorda rikkuv. Kriminaalmenetlus on iseenesest vaid uurimise formaat, mida kasutatakse karistusseadustikus sätestatud tegude kahtluse korral nendes tõeni jõudmiseks. Kriminaalmenetluses ei pea olema isegi mitte ühtainsatki kahtlusalust, uurida võib ka ainult sündmust. Loodan, et vastuses sisalduvad väärarusaamad ei olnud prokuratuuri seisukohad vaid ainult vastaja enda isiklikud arusaamad.

Ja ikkagi pole ma suutnud ära otsustada, mida vastusega peale hakata. Sisu sellel ju ei ole. Ehk oleks mõistlik see Riigiprokuratuurile saata, kuhu algselt kuriteoteate saatsin (millele see vastus on), ja paluda uuesti kuriteate  läbivaatamist?

------------------------------

Ei ole just palju juriste kes on sõltumatud, omavad ka veidi loogikat ning orienteeruvad matemaatikas mõnevõrra... 

Mistõttu võtsin elektrihinna manipulatsioonide uurimiseks kuriteoteate esitamise oma kohustuseks. All on originaaltekst - kui tuleb vastus, avaldan ka vastuse.

Kuriteoteade

1. Eesti Energia poolt üldteenusena (soetushind + mõistlik kasum enne käibemaksu) müüdud elektri hinnad on olnud aastate lõikes keskmiselt järgmised:

1.1. 2017 – 3.81 senti kWh

1.2. 2018 – 5.27 senti kWh

1.3. 2019 – 5.18 senti kWh

1.4. 2020 – 4.00 senti kWh

1.5. 2021 – 9.73 senti kWh

1.6. 2022 7 kuud – 17.23 senti kWh

1.7. 2022.08.17 kell 17-18 tõusis kWh soetushind (börsihind) tasemeni 400.00 senti kWh (4000€/MWh).

2. Eestis oli 2019. aasta lõpu seisuga 8 bilansihaldurit, lisaks on bilansihaldurina registreeritud ka Elering AS võrgukadude ostuks ja avariielektrijaama katsetustel elektri müügiks. Suurima turuosaga on tarbimisportfellide lõikes Eesti Energia AS 60,9%-ga. Tootmisportfellide lõikes omab samuti suurimat osa Eesti Energia AS 81,6%-ga(1). Vastavalt konkurentsiseadusele loetakse turgu valitsevaks mõjuks 40% omamist turul. Seega on Eesti Energia Eestis turgu valitsev ettevõtja.

3. Eesti Energia ainuaktsionär on Eesti Vabariik, kes teostab oma aktsionäriõigusi kas Rahandusministeeriumi (RaM) või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) kaudu. Vastavalt viimase põhimäärusele MKM tegevuse eesmärgiks on luua tingimused Eesti majanduse konkurentsivõime kasvuks ning tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks arenguks riigi majanduspoliitika väljatöötamise, elluviimise ja tulemuste hindamise kaudu. Vastavalt elektrituruseadusele on elektribörsi korraldajaks Konkurentsiameti määratud elektriturukorraldaja. Seega on kõik hoovad elektrituru korraldamiseks ja hinnakujunduseks kas MKM või Vabariigi Valitsuse käes. Erasektori roll elektri hinna kujundamisel on kaduvväike või mittemäärav. Kuivõrd MKM on koostanud ka kõik elektrienergiaga varustamise arengukavad, siis on ka varustuskindluse tagamine MKM käes ja on seal olnud kogu aeg.

4. Keskmiste elektrihindade dünaamikast ja eriti hinnast 17.08.2022 nähtub, et need hinnad ei lähtu tootmiskuludest ja mõistlikust kasumist. Eelloetletud ametkondade ametnike ebakompetentsus turu mittetoimimise põhjusena pole eluliselt usutav.

5. Seega eeltoodust nähtub suurejoonelise turumanipulatsiooni tunnuseid, midagi omamoodi ponzi skeemi sarnast elektriturule kohandatuna.

6. Uurimisversioonid oleks:

6.1. Kelle konkreetse turuosalise või ametniku (grupi) ja millise tegevuse tulemusena kerkis elektri müügihind pikemas perioodis ja eriti 17.08.2022, tema seosed valdkonna reguleerimise eest vastutava ametnikkonnaga ja isiklik (või tema soodustatud isikute) otsene ja kaudne kasu elektri hinna tõusudest.

6.2. Ametnikkond, kes oleks pidanud turu toimimist jälgima ja selle reguleerimiseks tegutsema, ei ole tegutsenud. Kes konkreetne isik või grupp on tururegulatsiooni normaliseerimist külmutanud ja tema isiklik (või tema soodustatud isikute) otsene ja kaudne kasu sellest.

7. Kuriteokahtluse kvalifikatsioonid oleks:

7.1. KarS § 300’. Toimingupiirangu rikkumine (KVS § 11: ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; ametiisik on teadlik korruptsiooniohust).

7.2. KonkS § 400. Konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus ja kooskõlastatud tegevus.

7.3. KarS § 217’’. Usalduse kuritarvitamine.

7.4. KarS § 202. Süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine.

7.5. KarS § 398’. Turumanipulatsioon.

8. Palun alustada kriminaalmenetlust kirjeldatud kaasuses selguse saamiseks. Näidis uurimisversioonid on eespool.

(1) https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/euroopa_aruanne-2019-2020.pdf