Täna on käik Euroopa käes - kas Euroopa riigid kavatsevadki jääda abituteks, vastastikku intriigitsevateks kilkajateks? Või teevad käigu, mis annab nii neile endile, Ukrainale kui ka Trumpile uued kaardid? Käesolev analüüs on ajakriitiline - see põhineb olukorral 6.03.2025 ja poolte uued sammud võivad seda muuta. Kuid tõenäoliselt muster enam ei muutu.
Pärast Trumpi presidendiks saamist arvavad paljud, et ta "annab" Ukraina Venemaale. Kuid Venemaale Ukraina üle kontrolli andmine ei tundu olevat USA riiklikes huvides. Seetõttu pole selge, kuidas Trump näeb Venemaa, Ukraina ja Euroopa tulevikku ning mida ta oma viimaste pingutustega saavutada tahab. Kas Trump mängib, või peab taktikalisi läbirääkimisi... Mida Trump tegelikult tahab saavutada Venemaa, Ukraina ja Euroopa suhtes?
Kontekst: arusaamad ja USA huvid
Arvamus, et Trump võiks Ukraina Venemaale loovutada, tuleneb tema kampaania lubadusest – lõpetada sõda 24 tunniga – ja tema administratsiooni esimestest sammudest, nagu otsesed rahuläbirääkimised Venemaaga (nt Riyadh’s, veebruar 2025, Al Jazeera). See on tekitanud Euroopas ja Ukrainas muret, eriti pärast seda, kui Trumpi saadik Keith Kellogg jättis nad esialgsetest kõnelustest välja (Web ID: 2). Kuid Ukraina täielik Venemaale andmine oleks vastuolus USA huvidega: reeglitel põhineva korra säilitamine, Venemaa laienemise tõkestamine ja NATO usaldusväärsuse hoidmine. Venemaa domineeritud Ukraina võiks julgustada Putinit, destabiliseerida Euroopat ja nõrgendada USA mõju. Mida Trumpi meeskond, sealhulgas karmid tegijad nagu Marco Rubio, tõenäoliselt kahjulikuks peavad.
Trumpi senised sammud
Alates ametisse astumisest 20. jaanuaril 2025 on Trump:
- Venemaaga suhtluse alustamine: Ta rääkis Putiniga 2025. aasta veebruari alguses, kuulutades "koheseid läbirääkimisi" (Politico, 12. veebruar), ja Rubio kohtus Vene ametnikega Riyadh’s (Web ID: 2). Trumpi 4. märtsi kõnes Kongressile väitis ta, et Venemaa on "rahuvalmis" (Reuters, 5. märts).
- Ukraina survestamine: 28. veebruari pingelisel kohtumisel Zelenskõiga Valges Majas pakkus Trump mineraalilepingut kui "turvatagatist" (NPR, 27. veebruar), kritiseerides Ukraina sõjategevust ja nimetades Zelenskõid "diktaatoriks" (NBC, 3. märts).
- Vastutuse lükkamine Euroopale: Kaitseminister Pete Hegseth välistas Ukraina NATO liikmelisuse ja USA vägede paigutamise, kutsudes Euroopat kulutama 5% SKT-st kaitsele (Foreign Policy, 25. veebruar). J.D. Vance kordas seda, öeldes Euroopale "astuge ette" (Web ID: 2).
- Leebemad sõnavõtud Venemaa suhtes: Trump muutis Bideni Venemaa-vastase (kuid äärmiselt argliku) hoiaku, kiites Putini kõnelusi ja pakkudes Moskva jaoks majanduslikke "võimalusi" (Foreign Policy, 26. veebruar), väites ekslikult, et Ukraina alustas sõda (NPR, 27. veebruar). Kuid reaalsuses pakub USA endiselt Euroopale julgeolekutuge (pilt USA sõbralikud sõjalennukid Tallinna kohal 24.02.2025).
Mida Trump tahab saavutada?
Trumpi sammud viitavad mitmele eesmärgile:
- Sõja kiire lõpetamine: Trumpi korduv lubadus sõda Ukrainas lõpetada – nüüd kohandatud "kuudeks" (CSIS, 28. jaanuar) – peegeldab soovi suure võidu järele, võib-olla sihtides Nobeli rahupreemiat (Foreign Policy, 21. veebruar). Ta ütles Kongressile: "On aeg see mõttetu sõda lõpetada" (Reuters, 5. märts), eelistades lahendust võitja määramisele.
- USA kohustuste vähendamine: Ukraina NATO tee ärajätmine ja Euroopa surumine ise oma kaitset rahastama (5% SKT vs NATO 2%) on suunatud USA rahaliste ja sõjaliste kulude kärpimisele – 120 miljardit dollarit kulutatud Ukrainale alates 2022. aastast (Web ID: 2) – vastavalt tema "Ameerika esimene" põhimõttele (Whitehouse.gov, 1. märts).
- Venemaa kasutamine Hiina vastu: Venemaaga majanduslik ja diplomaatiline suhtlemine (nt "suured tehingud", Foreign Policy, 26. veebruar) võib olla kiil Hiina-Vene partnerluse nõrgendamiseks, suunates USA jõupingutused Aasia-Vaikse ookeani piirkonda, kus Hiina on "juhtiv väljakutse" (NSS 2022). X-i postitused (nt 4. märts) spekuleerivad selle kui pikaajalise plaani üle.
- Isikliku pärandi loomine: Trumpi tehingute stiil – Putini kiitmine, Zelenskõi survestamine – peegeldab tema äritausta, otsides "kaunist" kokkulepet (Reuters, 5. märts), mis näitaks tema läbirääkimisoskust, isegi kui see riskib liitlaste võõrandamisega.
Mäng või taktikalised läbirääkimised?
- Mäng: Trumpi lähenemises on hasardi elemente. Euroopa ja Ukraina kõnelustest välja jätmine (Web ID: 2) ning Venemaa suhtes pehmendamine ilma selgete järeleandmisteta (NBC, 3. märts) riskib Putini kavatsuste valesti hindamisega. Eksperdid hoiatavad, et ta näeb seda eksistentsiaalse võitlusena, mitte tehinguna (CNN, 24. jaanuar). Porgandite pakkumine (majandussuhted) enne piitsa (sanktsioonid) võib Moskvat julgustada, kritiseerijate nagu Brett Bruen (Reuters, 19. veebruar) sõnul. Kui Putin rahu tagasi lükkab või eskaleerib sõda, võivad Trumpi usaldusväärsus ja USA mõjuvõim kannatada.
- Taktikalised läbirääkimised: On ka taktikalist kavatsust. Trumpi meeskond (Rubio, Hegseth) kasutab sunddiplomaatiat – ähvardades tariifide ja sanktsioonidega (CSIS, 28. jaanuar) –, et sundida Venemaad läbirääkimistele, survestades samal ajal Euroopat Ukraina välistamisega rohkem maksma (Foreign Policy, 25. veebruar). Zelenskõiga tehtud mineraalileping (NPR, 27. veebruar) viitab pragmaatilisele vahetusele, kindlustades USA majandushuvid ilma vägede kohustusteta.
Visioon Venemaa, Ukraina ja Euroopa kohta
Trumpi lõppeesmärk pole täiesti selge, kuid mustrid ilmnevad:
- Venemaa: Partner, mitte tõrjutu – suhete taastamine (NBC, 3. märts) majandusliku kasu ja Hiina vastukaaluna, aktsepteerides mõningaid territoriaalseid võite (nt 20% Ukrainast, Politico, 12. veebruar), kui võitlus lõpeb.
- Ukraina: Neutraliseeritud puhver, mitte NATO liige, USA toetatud majanduslepingutega (mineraalid) turvana, kuid ilma sõjaliste tagatisteta (Web ID: 2). Trumpi süüdistused (NPR, 27. veebruar) vihjavad Kiievi sundimisele järeleandmistele.
- Euroopa: Ise oma julgeolekut tagav kontinent, rahastades oma kaitset ja Ukrainat, vähendades USA kohustusi (Foreign Policy, 25. veebruar). ReArm Europe’i 840 miljardi dollari plaan (NPR, 4. märts) haakub selle mustriga.
Kas see teenib USA huve?
Ukraina täielik loovutamine Venemaale ei teeks seda – eksperdid nagu Alexander Stubb (Soome) hoiatavad, et see näitaks USA nõrkust (Reuters, 24. veebruar). Trumpi plaan väldib seda, kuid riskib hapra rahuga, mis premeerib Putinit Kaja Kallase sõnul (NPR, 27. veebruar), ja pingestab NATOt. X-i postitused (nt 5. märts) väidavad, et ta panustab Venemaa majanduslikule survestamisele (sanktsioonid, naftahinna langus), et sundida osapooli tehingule, ja ei soovi Ukraina täielikku loovutamist.
Kokkuvõte
Trump ei "anna" Ukrainat ära, vaid mängib kõrge riskiga mängu hasardi ja taktika elementidega – et lõpetada sõda kiiresti, lükata kulud Euroopale ja positsioneerida Venemaa Hiina vastu. Tema eesmärk näib olevat tema rolli ajalukku määrav tehing - mis vähendab USA osalust kulutamistes, maksimeerides tajutud võite, isegi kui see tekitab liitlastes vastumeelsust või prognoosib Putinit valesti. See pole niivõrd Venemaale kontrolli andmine, kuivõrd koormiste ja liitude ümberkujundamine, kuigi tulemus sõltub Venemaa vastusest ja Euroopa otsustavusest.