Lehed

kolmapäev, 3. aprill 2019

Valijarakendus logib e-hääletaja isikuandmeid

Artikli avaldas 3.04.2019 ka Uued Uudised.

Riigi valimisteenistus keeldus 22.03.2019 minul kui e-hääletamise vaatlejal e-hääletamise logidega tutvumise, kuna logid sisaldavad isikuandmeid (valija kohta isikukoodi, nime, hääletamise aega, IP-aadressi).

Tekib küsimus, miks RIA kogub e-hääletaja arvutisse kohustuslikult paigaldatava valijarakenduse kaudu e-hääletaja isikuandmeid? Riigi valimisteenistuse veebis selgitust ei ole. Ei ole isegi logimispoliitika üldsõnalist kirjeldust. Logimine peaks piirduma tehniliste detailidega. Isikuandmed ei tohiks olla logitavad andmed, vaid tuleks eksklusiivselt salvestada vaid e-häälte urnis.

Tehnilisest aspektist saab logida ainult neid andmeid, mida serveri suhtlemine kliendirakendusega ise „toodab“ või mida valijarakendus on seadistatud serverile edastama.

·       Turvalisuse otstarbel võib olla põhjendatud „õnnestumine/ebaõnnestumine + ajatempel + IP“ formaadis valijarakenduse installeerimine, hääletuskeskkonda sisse logimine, antud hääle allkirjastamine, allkirjastatud hääle serverisse salvestamine, valijarakendusest väljumine sündmuste logimine.

·       Statistika kogumise otstarbel võib olla põhjendatud veel e-hääletaja operatsioonisüsteemi ja arvuti riistvara ning MAC aadressi logimine. Seega need andmed, mida ei saa üldjuhul lugeda isikuandmeteks.

E-hääletamise komisjon tööhoos. Autori foto
Liigse andmekorjega on sattunud löögi alla mitte ainult e-hääletajate privaatsus, vaid ka e-hääletamise usaldusväärsus. Kõikidel valimistel (nii paberil kui elektrooniliselt) on usaldusväärsuse tagamise abinõuks hääle liikumise ja tulemuseks vormumise VAADELDAVUS. Vaadeldavusega tagatakse, et väljaspool ametlikke protseduure mitte keegi hääli või häälte lugemist omavoliliselt muuta ei saa. Kui vaatlejatel ei ole lubatud e-hääletamise logidega tutvuda, siis on kogu e-hääletamise usaldusväärsus piiratud man-in-the-middle (ehk RIA administraatori) usaldusväärsusega.
 
E-hääletaja isikuandmete logimine tõstatab eetilise küsimuse. Logidest on loetavad kolmandiku eesti valijaskonna andmed – kes kellegi teise arvutist või ruumist (ja kellega koos) hääletas, mitu korda, milliselt tänava-aadressilt, kui kaua valikuga kohmitses ... Ja kuna vaatlejad logisid pole näinud, siis jääb loota – et logidesse ei ole lisaks juba riigi valimisteenistuse poolt teatatud isikuandmetele salvestatud ka valitud kandidaadi nime või numbrit.

Hääletaja isikuandmed e-hääletamise logides on tõsine probleem, mille likvideerimisega tuleb tegeleda.
Riigi valimisteenistuse keeldumine teabenõuet täita.


kolmapäev, 20. veebruar 2019

E-hääletuse vaatlejana Riigikogu 2019 valimistel (täiendatud)

1) AUSATE VALIMISTE TUNNUSEKS ON VAADELDAVUS


Olin Riigikogu 2019 valimiste e-hääletusel vaatlejana, soovides selgust saada - kas osa rahva seas jätkuval umbusul e-hääletuse aususe suhtes on reaalne alus või pole muretsemiseks põhjust.

Seadsin eesmärgiks tuvastada, kas e-hääle liikumine alates hääletajast kuni kokkulugemiseni on täies ulatuses vaadeldav. Süsteem seda ei olnud ja vaatlejale hääle liikumise jälgitavuse asemel pakuti arvutiekraanile süsteemi poolt kuvatavaid teateid. Enamasti a la, et kõik on õige ja süsteem tõendab süsteemi töötulemuse õigsust. Seega ei saanud vaatleja kindlust, et manipulatsioone ei esinenud. Kuid ei ole teada ka fakte, et hääletamistulemusi oleks võltsitud.

"Usume Veerpalu"? E-hääletamise komisjon 4.03.2019 VVK-s e-häälte kokkulugemist kontrollimas.
Kuid kes komisjoniliikmetest tunnetab missiooni ja kes näeb komisjoni liikme rolli
häälte dekrüpteerimise kaardi kohaletoomise postiljonina? Autori foto. 

2) USALDUSVÄÄRSUSE JA PRIVAATSUSE KOLLISIOON


Küsisin e-hääletuse juhilt, kuidas vaatlejal oleks võimalik tutvuda Koguja logidega (Koguja on server RIA-s, kuhu e-hääled laekuvad). Juht vastas, et vaatlejal ei olegi võimalik Koguja logidega tutvuda. 13.03.2019 esitasin RIA-le teabenõude koguja logidega tutvumiseks. 19.03.2019 edastas RIA valimiste infosüsteemide arenduse osakonna juhataja Alo Einla teabenõude täitmiseks VVK-le, kuna logid on üle antud VVK-le. 22.03.2019 sain riigi valimisteenistuse asejuhilt Arne Koitmäelt keelduva vastuse:

"Teie soovitud teabenõuet ei ole võimalik täita, sest viidatud logid sisaldavad elektrooniliselt hääletanute isikuandmeid, sh võimaldab logide analüüs saada hääletamisinfot individuaalse valija kohta. Nende avaldamine läheb vastuollu hääletamise salajasuse põhimõttega".

Teine kord jälle tegin riigi valimisteenistusele ettepaneku Miksija vahelt ära jätta. Ka seda ettepanekut ei rahuldatud - ettekäändega tagada hääletajatele privaatsuse "backup" juhuks, kui keegi töötlemiselt hääled nii allkirjadega kui ka dekrüpteeritult omale (salaja ja ebaseaduslikult) ära kopeerib. Kuigi hääletamise privaatsust on võimalik tagada ka administratiivsete vahenditega (mitte võimaldades andmelekkeid), loob vähene usaldus VVK administratiivsete abinõude vastu olukorra - kus me peame valima e-hääletuse suurema usaldusväärsuse ja suurema -privaatsuse vahel.

Olukorras, kus ühe põhiõiguse tagamine võib riivata teise põhiõiguse tagamist, jääb üle panna mõlemad õigushüved kaalule:

  • E-hääletuse USALDUSVÄÄRSUSE kompromiteerimine on oht valitsusele ja riigi iseseisvusele (vt tabel e-hääletuse osakaalu kasvu dünaamika). Rahaliselt pole selline kahju hinnatav, kuid kui võtta aluseks ärisektori praktika ettevõtete hindamisel, siis ehk on maksumus 20 aasta SKP ehk ca 700 miljardit eurot.
  • E-hääletuse PRIVAATSUSE kompromiteerimine võimaldab autoriseerimata isikul saada teada, millise kandidaadi poolt e-hääletaja hääletas. Ka hääletamissaladuse avalikustamine ei ole enamasti rahaliselt hinnatav. Kuid saame vaadata karistusseadustikust hääletussaladuse rikkumise eest määratavat karistust (karistus on seadusandja väärtushinnang, milline suurus tagab hüve puutumatuse). Ja KarS § 166 näeb hääletussaladuse rikkumise eest ette rahatrahvi kuni 400 eurot või aresti.
Seega e-hääletamise usaldusväärsuse kompromiteerimise hind 700 miljardit eurot ja privaatsuse kompromiteerimise hind 400 eurot pole võrreldavad suurusjärgud. Kuid praegune e-hääletamise süsteem eelistab suuremat privaatsust suuremale usaldusväärsusele. 

Mis on täiesti vale lähenemisviis! Alati on hääletajal ka võimalus hääletada paberil traditsioonilise sedeliga, kui hääletajale on mingil põhjusel absoluutne privaatsus tähtis (kui näiteks tegeliku valiku teadasaamine võiks põhjustada peretüli või tööandja poolt repressioone).

E-hääletuse mõju kasv. Autori tabel

3) Milline oleks usaldusväärne e-hääletamise süsteem?

  • Kliendirakendusest serverini RIA-s ei vaja süsteemi arhitektuuris suuri muutusi. Norra eeskujul rakendas Eesti esmakordselt KOV2013 valimistel e-hääle kontrollimise võimaluse mobiiltelefoni kaudu (Norra hiljem loobus e-hääletuste korraldamisest).
  • Loobuda tuleb identifikaatori lisamisest hääle krüpteeringusse.
  • Vaatlejatele tuleb kättesaadavaks teha RIA serveri logid.
  • Seatakse sisse e-hääletamise protsessi ülevaatlik protokollimine. Protokolli kantakse koondandmed olulisematest sündmustest ja statistilistest tulemustest. Esinenud probleemid ja lahendamise tulemused. Protokoll allkirjastatakse ja avalikustatakse.
  • Loobutakse Miksija kasutamisest.
  • Kogujasse laekunud häältelt eraldatakse digiallkirjad (s.t seosed isikutega). Häälte seosed valimisringkonnaga säilitatakse.
  • Hääled dekrüpteeritakse.
  • MS Excelis avatakse (ainult) dekrüpteeritud häälte ja valimisringkondade veerud. Need saadetakse MS Exceli Pivot tabelisse (see on võimas ja usaldusväärne tööriist), mis kuvab analüütilised ja summeeritud tulemused ekraanile. Igat summat saab visuaalselt üle kontrollida andmete lehelt. Töötlemisvigade suuremaks usaldusväärsuseks teevad sama protseduuri paralleelselt 3 sõltumatut isikut ja otseülekande võiks teha ka televisioon.
  • Kogujasse laekunud häälte faili ja selle avamise võtmed antakse üle säilitamiseks turvalises seifis. Praegu hävitatakse e-häälte fail (tegelikult selle avamise võtmed) 30 päeva jooksul peale valimisi.

4) Ohukohti e-hääletusel, kus vaatlemine ei olnud võimalik.

  • Miksija

12.02.2019 kirjeldasin riigi valimisteenistusele "miksija" turvanõrkuse ja tegin ettepaneku miksija kasutamisest loobuda. Juhendid näevad ette, et kogu häälte kogumise ja töötlemise protsess toimib täisautomaatselt ja vaatlejatel on visuaalselt võimalik jälgida vaid automaatnäitajate toimimist
Väljavõte ettepanekust riigi valimisteenistusele.
vastavalt juhenditele ning peale automaatprotsessi lõppemist masina poolt esitatavaid koondtulemusi. Juhul kui vaatleja siiski soovib visuaalselt ka hääletamise tulemuste ekraanile kuvamist, siis tohib seda vaatlejale näidata ainult peale häälte eraldamist digiallkirjadest, lahtikrüpteerimist ja "miksijas" segamist. Miksija on selline programmijupp, mis segab kõik sinna sisestatud hääled ja kuvab need hiljem ekraanile segatult teistsuguses järjekorras. Saamaks kindlust, et tulemus on õige ja segamisel ei tehtud sohki, trükib masin vaatleja jaoks välja tulemuse õigsuse tõendi. Misjärel võib vaatleja hakata miksijast tulnud tulemust ekraanil vaatama. Miksija kasutamine ei anna mõtlevale inimesele mitte mingisugust kindlust. Valimistulemus on masina üle kontrolli omava isiku poolt täies ulatuses manipuleeritav.

  • Organiseeritud e-hääletused hooldusasutustes kasutavad ära patsientide sõltuvust administratsioonist.


Riik ei monitoori e-hääletamisel kuritarvituste ohtu haiglates, hooldus- ja kinnipidamisasutustes, milliste juhatajad või juhatajate sõbrad on kandideerimas. Tehniliselt oleks see IP ja MAC kaudu võimalik, aga ei rakendata.

Väljavõte ettepanekust riigi valimisteenistusele
Kui administratsioon pakub patsientidele võimalust hääletada nende asutuste arvutite kaudu, siis ei ole hääletamisvabadus ega -saladus tagatud, patsiendid on nii otse kui kaudselt administratsiooni mõju all. Ainuõige lahendus on vastavalt seadusele kutsuda hooldusasutusse valimiste jaoskonnakomisjonist hääletuskast kohapeale ja sedakaudu võimaldada hääletamine. 

Minu ettepanekule hooldusasutustele teavituskiri saata sain vastuse ja kirja näidise, et teavituskirja juba saadetaksegi. Kuid ettepanekule küsida valimiste jaoskonnakomisjonidelt peale valimisi tagasisidet, kuidas nende piirkonnas toimis hääletamine hooldusasutustes, haiglates ja kinnipidamisastustes, pole reageeritud.

  • Kliendirakendus ja RIA server

11.02.2019, olles RK2019 e-hääletuse vaatlejaks, kirjeldasin FB-s RIA serveris asuva turvanõrkuse (edaspidi TN1) tööpõhimõtet. Nädalaga sai see postitus 579 FB-jagamist.

"Niikaua kui mina loen hääli, mida saad sa muuta?"
Thomas Nast'i karikatuur.
TN1 põhineb hääletaja poolt valitud kandidaadi numbrile lisatava ja e-hääle sisse krüpteeritava identifikaatori ideel (nimetagem identifikaatorit edaspidi loendajaks). Loendaja lisatakse süsteemselt ja seda saab hiljem häälte kokkulugemise protsessis kasutada igale häälele soovitud kaalu andmiseks, kui hääled automaatlugemisel mitte loendada, vaid matemaatiliselt häältele lisatud loendajad liita. Kas automaatprotseduur hääled liidab või loendab, pole vaatlejale kehtivatest protseduurireeglitest tulenevalt jälgitav. Kui oleks digiallkirja ümbrikku krüpteeritud ainult hääl, siis oleks turvaline. Kuid loendaja lisamine krüpteeritavale häälele on ette nähtud VVK otsusega 08.10.2018 nr 57. E-hääletamise tehnilisest dokumentatsioonist ei selgu, et seda krüpteeringusse lisatavat loendajat mingil legaalsel moel hiljem kasutatake (mitte ajada segi juhenditest nähtuva juhuarvu genereerimisega QR-koodi tarvis kontrollrakendusele, kuivõrd viimane on kasutatav ainult paiknemise korral väljaspool krüpteeringut). Kuivõrd viidatud VVK otsus loendaja formaati ja kasutamisotstarvet ei spetsifitseeri, siis jääb kasutamine sekkuja (serveri üle kontrolli omaja) otsustada. Isegi kui juhendid spetsifitseerivad, ei ole juhendid õigusaktid (vt Riigikohtu otsus Raamatupidamise Toimkonna juhendite kohta). Neid võib mitte järgida, neid võib muuta. Sekkuja võib kontrollida ka hääletaja valijarakendust. Seega e-hääletus on rünnatav eelkõige seestpoolt. Tõe tooks päevavalgusele ainult VAADELDAVUS, mis on aga puudulik.

Näide. Hääletaja valis kandidaadi nr 1084 (Seeder), millele süsteem lisas loendajaks näiteks 1-RK2019. "1" ees on hääle väärtuse loendaja, sekkujal on võimalus „1“ üle kirjutada „0“ või „361“-ga. Kui seejärel peale digiallkirjastamist hääletaja kontrollib mobiili abil, kas serveris on tema õige valik salvestatud, siis mobiilirakendus leidis õigesti üles QR-koodi abil ainult temale kättesaadava õige hääletamistulemuse. Seejärel dekrüpteeris allkirjaümbrikus oleva faktilise valiku ja kuvas hääletajale tema tehtud valiku „1084“. Kuid hääletajal jääb igavesti teadmata, kas sekkuja võis tema antud hääle väärtuse „1“ olla asendanud hoopis väärtusega näiteks „0“ või “361“. S.t kas häälte automaatsel kokkulugemisel saab hääletaja antud ühe hääle eest saadikukandidaadile liidetud 1, 0 või 361 häält.

Idee kasutamine juba praktikas. Eelkirjeldatud "loendaja" idee leidis juba 3.03.2019 kasutamist häälte kokkulugemisel Narva jaoskonnas nr 7,  loe Põhjarannik 4.03.2019. Ja seda paberhääletuse kontekstis. Valimiskomisjon märkis EKRE kandidaadile Kersti Krachtile tegelikult saadud 8 hääle asemel häälte arvuks tema kandidaadinumbri 743 ja Eesti200 kandidaadile Ahti Puurile tegelikult saadud 10 hääle asemel tema kandidaadinumbri 868. Pettuse avastas linna valimiskomisjon, kuhu jaoskonnad saadavad oma töötulemused vastavalt valimiste korraldusele ülekontrolliks. Pole teada, kas jaoskonnakomisjon võis saada inspiratsiooni minu varem avaldatud idee kirjeldusest.

  • Koguja logide salastamine.

Koguja (server RIA-s, kuhu hääled laekuvad) logisid VVK väitel vaatlejal ülekontrollimiseks pole võimalik küsida. Järgnevad paar kolmandate isikute postitust FB-st piltidena. Esimene pilt on utoopia valimisi reaalajas kajastanud (vist Delfi) veebilehest 03.03.2019 kell 21:19, mille järgi reformierakondlane ja eripensionär Laanet on esimestelt 20333 hääletajalt saanud juba 2299 e-häält. Loodame, et ekraanipilt on ehtne ja mitte võltsing, aga nii seda jagatakse FB-s. 

Esinenud tehniliste probleemide ja nende parandamise kohta peaks VVK avaldama reaalajas selgitused. Ja logid avalikustama või vähemalt vaatlejatele tegema kättesaadavaks. 

FB-s ringlev pilt e-hääletuse veebikajastusest 3.03.2019 21:19.
Jagatud kahtlustes FB-s saaks vastuse Koguja logidest.
Veel üks FB-arvamus, millele vastus peitub Koguja logides.
----------------
"Teate, seltsimehed," ütleb Stalin. "Ma pean täiesti ebaoluliseks, kes ja kuidas meil parteis hääletab. Kuid on erakordselt oluline, kes loeb hääled kokku ja kuidas" (Boris Bazhanov "Stalini endise sekretäri mälestused" peatükk 5, Pariis 1980).

kolmapäev, 7. november 2018

Keskmine vanaduspension võiks tõusta 828.27 euroni 2022 aastal

Käesolevas analüüsis vaatame, milline on Eesti vanaduspensioni tõstmisel tehniline piir. Artikkel ilmus Äripäevas 06.11.2018 ja seda refereeris ka Delfi Ärileht 07.11.2018.


Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal oli Rahandusministeeriumi finantsandmete põhjal ise arvutades 393.70 eurot. Ametliku statistikana avaldatud 405.40 eurot on suuruseks koos eripensionidega. 

Vanaduspensionäre oli 2017 aasta algul koos ennetähtaegsete vanaduspensionäridega 306 586 inimest ja neile maksti kokku 1443.8 mln eurot. Eripensionäre oli 4667 inimest.[1] Kuni 2026 aastani jääb vanaduspensionäride arv suurusjärguna püsima, kuivõrd iga-aastaselt tõstetakse vanaduspensionile minemise vanust. 

Kui Eesti kulutaks Euroopa Liidu riikide keskmise protsendi SKP-st vanaduspensionidele, siis Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal oleks olnud 631.19 eurot kuus.


Eesti 2017 SKP oli 23.62 miljardit eurot. Rahandusministeerium kajastas kontol 410000 (vanaduspensionid) 1340.1 mln eurot kulu ja kontol 410010 (ennetähtaegsed vanaduspensionid) 103.8 mln eurot kulu. Seega kokku kulutas Eesti 2017 aastal vanaduspensionideks 6.1% SKP-st.

EUROSTAT uusimad koondandmed on 2014 aasta kohta. Euroopa Liidu riigid kulutasid keskmiselt 9.8% SKP-st vanaduspensionideks[2]. Eesti 2017 aasta SKP-st 9.8% on 2314.8 mln eurot, mis võimaldaks maksta keskmiseks vanaduspensioniks 631.19 eurot kuus.

Kui lisaks tõsta miinimumpalk Saksamaa tasemele, siis oleks Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal olnud 707.61 eurot kuus.


Äripäevas 22.08.2018[3] autor leidis, et alampalk ei ole mitte niivõrd riigi jõukuse näitaja, kuivõrd riiklike nõuete sätestamine tööandjate kvalifikatsioonile. Vaatame, mida tooks kaasa alampalga tõstmine Saksamaa 2017 aasta tasemele (1498 eurot kuus) vanaduspensionidele?

2012 aastal USA teadlased David Cooper ja Douglas Hall, tuginedes Moody’s peaökonomisti Mark Zandi arvutustele – leidsid mõttekoja Economic Policy Institute uurimuses alampalga tõstmisest tekkivaks SKP võimenduskordaja väärtuseks vahemiku 0.53..0.74. S.t et iga alampalga tõstmisse suunatav dollar tekitab SKP tõusu 0.53..0.74 dollarit.[4]

Võttes aluseks Statistikaameti 2014 aruande PA629 töötasugruppide 200-eurosed vahemikud ja korrigeerides vahemikke 2014-2017 keskmise palgatõusu kordajaga 1.22, saame alampalga tõstmisest tekkivaks SKP tõusuks 2166.6 mln eurot. Mis tõstaks Eesti keskmist pensioni Euroopa Liidu keskmise - 9.8% SKP määra juures SKP võimenduskordajat 0.64 rakendades 689.08 eurole kuus. Lisaks arvestades sama võimenduskordajaga juurde keskmise vanaduspensioni tõusust tekkiva SKP tõusu, saame 2017 aasta tingimustele vastavaks keskmiseks vanaduspensioniks 707.61 eurot kuus.

Järgnevate aastate SKP kasvuprognoosile saame aluseks võtta Rahandusministeeriumi 2018 aasta SKP kevadprognoosi. Eesti keskmine vanaduspension tõuseks 2022 aastaks 828.27 euroni kuus.


Aasta
SKP kasvuprognoos
SKP eurodes
Vanaduspension 9.8% SKP-st
2017

26 479 841 415
707,61 €
2018
4,0%
27 539 035 072
735,91 €
2019
3,2%
28 420 284 194
759,46 €
2020
3,0%
29 272 892 720
782,25 €
2021
2,9%
30 121 806 609
804,93 €
2022
2,9%
30 995 339 000
828,27 €

Siiski peab tõdema, et OECD raporti[5] järgi Eestil (andmed Sotsiaalministeeriumilt?) on pikaajaline plaan pensione hoopis vähendada – 2060-ndal aastal kõikide pensioniliikide summaarse  kogukuluni 6.3% SKP-st. Võrdluseks - Soome plaanib 2060-ndaks aastaks tänast taset 12.9% SKP-st, Saksamaa aga suurendamist 12.7% SKP-st tasemeni.

Ettevõtluskeskkonnale on vanaduspensionide suurendamine pigem hea - see tekitab täiendavat maksujõulist nõudlust ja hoiab ametnikud eemal liigsest sekkumisest vanurite toimetuleku juhtimisse.


Kui Eesti jääb aga väikese väärtusega vanaduspensionide eesmärgi juurde, siis võib oodata riigi raha järjest sagenevaid suunamisi ametnike kaudu jagatavateks dotatsioonideks vanadekodudele, sihtotstarbelisteks vanakestele suunatud toetusteks ja –teenusteks ning vanakeste taotluspõhisteks ravihüvitisteks.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Euroopa kohus - õpilaste rahvuspõhiselt klassidesse paigutamine on inimõiguste rikkumine

Hariduse eesmärk ei ole õppimine, vaid saamine heaks inimeseks ja võimekamaks - kui oldi õppimist alustades. Nii arvab Google esiletõstetud otsing[1]. Seega ka otsustamised – kui kiiresti ja millises ulatuses peaks toimuma üleminek eestikeelsele põhiharidusele, peaks lähtuma hariduse eesmärgist.

Robbie Lawrence for Education Week
Haridus- ja Teadusministeeriumi andmekogu massandmete 2018 aasta analüüs[2] väidab, et „vene õppekeeles õppinud valivad eesti õppekeeles põhihariduse omandanutest sagedamini haridustee jätkamiseks kutseõppeasutuse (41% vs 26%)“. Statistika seega näitab, et põhihariduses venekeelse õppevormi lõpetajad omavad edaspidi de facto madalamat konkurentsivõimet.

Põhikooli rahvusepõhiselt õppeklassidesse jagamise suhtes on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud huvipakkuva lahendi 2010 aasta kaasuses Oršuš and Others vs Croatia. 15 roma (mustlase) rahvusest endist õpilast nõudsid kohtu kaudu kompensatsiooni määramist selle eest, et nad olid põhikoolis paigutatud tulenevalt nende kehvast Horvaatia keele oskusest ainult romadest koosnevatesse klassidesse. Segregatsioon põhjustas neile emotsionaalse ja psühholoogilise kahju nii enesehinnangule kui ka identiteedile. Nad muutusid vähem konkurentsivõimelisteks. Horvaatia valitsus väitis vastu, et nende endi vanemad olid passiivsed ja ei olnud avaldanud soovi laste segaklassidesse paigutamiseks. Otsusena asjas kohus tuvastas rikkumise ja mõistis Horvaatia riigilt iga endise õpilase kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 4500 eurot.

Eestikeelsele põhiharidusele ülemineku peamiseks takistuseks pole õpilaste õppimisvõime, vaid pigem õpetajate kvalifikatsioon ja koolisüsteemi inertsus, järeldub MEIS raportist. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi valguses peaks koolisüsteem tagama õpilaste konkurentsivõime täiskasvanuks saamisel ja tööturule sisenemisel. Koolisüsteemi takerdumine inertsi või poliitilistes huvides rahvuslike emotsioonidega mängimisse möödunud aastakümnetel ei ole vabanduseks. Täna de facto ei ole eestikeelne põhiharidus endiselt kättesaadav olulisele arvule eestimaalastest. Kui riik on inimese vastu võtnud ja tunnistanud omaks passi või isikutunnistust andes, siis peab ta hoolitsema ka talle riigikeelse põhihariduse tagamise eest, tagamaks teiste kodanikega võrdset konkurentsivõimet tööturul.


[1] Google answer for “What is the goal of education” on 26.09.2018
[2] Serbak, K. (2018). Mis mõjutab keskhariduseni jõudmist Eestis? Analüüs EHIS andmetel. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 

reede, 14. september 2018

Kohtute andmekogu analüüs - kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt

See minu artikkel ilmus ka Uued Uudised 08.09.2018.

Kohtuistungite avalikkus tagab kohtumenetluse usaldusväärsuse


Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 järgi on kohtuistungid avalikud. Siiski lubab põhiseadus erandite tegemist istungite kinniseks kuulutamiseks, kuid ainult seaduse alusel. Praktikas on kohtunikel laiad otsustuspiirid ja nii saab reaalsele olukorrale anda hinnangut ainult kohtupraktikat analüüsides. Milleks analüüsisin kohtute andmekogu aastatest 2014-08.2018. Kõik toimunud kohtuistungid kõigis esimese ja teise astme kohtutes, kokku 160 327 kohtuistungit. Analüüs ei sisalda Riigikohtu andmeid.

Kriminaalmenetluses eeluurimiskohtuniku asjades on peetud 5413 kohtuistungit, nendest kuulutatud kinniseks 1127. S.h kohtute lõikes on Tartu Ringkonnakohus kuulutanud kinniseks 90% (705/785) ja Viru Maakohus 20% (320/1580) istungitest. Seevastu Tallinna Ringkonnakohus on kuulutanud kinniseks ainult 2% (23/1212) ja Tartu Maakohus 0,1% (1/951) istungitest. Mis näitab, et eeluurimiskohtunikud käsitlevad istungi kinniseks kuulutamist meelevaldselt. Eeluurimiskohtuniku kohtuistung enamasti ei ole kohtuistung põhiseaduse mõttes, vaid on näiteks läbiotsimise määruse väljastamise otsustamise koosolek. Kohtunik teeb seda ainuisikuliselt ja kohtuistungi toimumise teadet Riigi Teatajas ei avaldata. Seetõttu edasisest analüüsist on need välja jäetud.

Alates 2016 kohtuistungite üldarv väheneb, kinniste kohtuistungite arv suureneb


2014 toimus 33 134 kohtuistungit, s.h 315 kinnist. 2017 toimus 32 305 kohtuistungit, s.h 543 kinnist. 2018 andmed ja projektsioon aasta viimasele neljale kuule viitavad veelgi kohtuistungite üldarvu vähenemist kinniste istungite arvu tõusu juures.


Kasv tekib isikute paigutamisest haiglasse ja maksualaste süütegude kriminaalmenetlustest


  • Harju Maakohtu piirkonnas on tsiviilkohtumenetluses tekkinud „anomaalia“ isikute paigutamisel kinniste kohtuistungitega haiglasse. 2014 (1), 2015 (16), 2016 (41), 2017 (216), 2018 8 kuud (165). Harju Maakohtu osakaal kõigist samaliigilistest istungitest on 72% ja 94% neist omakorda (412/440) on kuulutatud kinniseks.
  • Harju Maakohus on 2018 aastal kuulutanud kinniseks 28 maksualaste süütegude arutamist kriminaalmenetluses. Varasemalt ei ole mitte ükski kohus seda liiki kinniseks kuulutanud.
  • Kohtud on hakanud järjest sagedamini tsiviilkohtumenetluses toimuvaid ärakuulamisi kohtuistungina registreerima. Kinniseks kuulutatud ärakuulamistest 85% on Harju Maakohtult.

  • Kohtuistungi kinniseks kuulutamine istungi päeval võib varjata „vaatlejate“ väljatõstmist


    Tervelt 30% kinnistest kohtuistungitest on kinniseks kuulutatud istungi toimumise päeval.

    76% selles pärineb Harju Maakohtult ja 71% on sama kohtu tsiviilkohtumenetlused. Kohtuistungite kinniseks kuulutamise praktiseerimine istungi päeval annab kohtunikule võimaluse istung kuulutatakse kinniseks alles siis, kui sinna on ilmunud mõni ebamugav menetlusväline isik (vaatleja), ja see välja tõsta. Ja jällegi võimaluse istungit kinniseks mitte kuulutada, juhul kui „vaatlejaid“ pole ilmunud. Kohtunikel on võimalus sellega statistika kujunemist manipuleerida.

    Andmekogus esineb lisaks 22 kohtuistungit, mis on kuulutatud kinniseks peale istungi toimumise kuupäeva.

    Kokkuvõte – kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt


    Kvantitatiivsete meetoditega uurimine näitab kohtuistungite kinniseks kuulutamise järsku tõusu alates 2016 aastast. Kvalitatiivsete meetoditega uurimine omakorda selgitab, et tõus tuleneb anomaaliast isikute haiglasse paigutamise istungitega ja täiendavalt salastamise praktika käivitamisest maksualaste süütegude menetlemisel. Totaalset muutust salastamise suunas ei nähtu, kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt. Statistika usaldusväärsusele seab aga suure küsimärgi istungi päeval toimuvate istungi kinnisekskuulutamiste suur arv (30% juhtudest).

    Meelevaldsus väljendub lisaks kuupäeva probleemile sarnaste asjade erinevas käsitlemises eri kohtute poolt või sarnaste asjade erinevas käsitluses ühe ja sama kohtu piires. Lisaks eelpoolkirjeldatutele võiks tuua näitena maksuotsuste kohtuistungid –Tallinna Halduskohus pole pidanud neist ühegi kinniseks kuulutamist vajalikuks, aga II aste ehk Tallinna Ringkonnakohus kuulutas kinniseks 2014 (4), 2015 (1), 2016 (3), 2017 (1).

    Üksikjuhtudel on kinniseks kuulutatud istungid valdkondades, kus istungi kinniseks kuulutamist on teemapõhiselt raske mõista (maksuotsused, pagulased, kindlustuslepingud, kommunaalteenuste lepingud, alaealise teovõime laiendamine jne).

    Kohtutel on olemas muud laialdased võimalused, ka kohtumenetluse läbipaistvust vähem riivavate abinõude rakendamine. Kohtus teatavaks saanud asjaolude avalikustamise keelamine, mõne subjekti identiteedi varjamine, kohtuistungi segaja istungilt eemaldamine. Kohtuistungi kinniseks kuulutamine on äärmuslik, põhiseadust riivav abinõu. Kohtuistungi kinniseks kuulutamine vajab Eestis piiritlemist rakendusseadustega - vähendamaks kohtu tegevuste meelevaldsust.

    neljapäev, 13. september 2018

    iPetition to support Poland - "Soviet-occupied nations against Polish sanctions"

    Poola praegune kohtusüsteem on loodud nõukogude okupatsiooni kontrolli all ja Poola on otsustanud seda muuta, taastamaks inimeste kadumaläinud usku õiglusesse. Viimasel rahvaküsitlusel 2017 detsembris pidas kohtureformi vajalikuks 81% poolakatest (viited minu blogis). EL mõned bürokraatlikud reeglid aga ei luba (olenemata põhjustest) eluaegsete kohtunike privileege kärpida, mistõttu EL on otsustanud alustada rikkumismenetlust Poola vastu Artikkel 7 käivitamisega. Eesti positsioon (ka ametlik) on oma ajaloolise saatusekaaslase ja liitlase Poola toetamine, et see saaks oma otsused kohtusüsteemi ümberkujundamisel teha iseseisvalt. Toetagem siis poolakate püüdlusi allkirjaga! Allkirja saab anda (tuleb sisestada vaid oma nimi ja meiliaadress):
    Järgneb petitsiooni kopeeritud originaaltekst inglise keeles. See kirjeldab 79 aastat tagasi 17.09.1939 alanud nõukogude vägede sissetundi Poolasse, 1,25 miljoni poolaka küüditamist Venemaale, Poola ohvitseride ja intelligentsi massimõrvamist Katõnis ja selle ajamist natside süüks. Nõukogude väed lahkusid Poolast 1993, pärandades Poolale muuhulgas ebausaldusväärse kohtusüsteemi. Eurosaadikud peaks praegu Poola suhtes seisukohti võttes lugema vajadust ajaloolisest taagast vabanemiseks oluliseks põhjuseks kohtusüsteem ümber teha. Tekst:
    ----------------------
    As a former Soviet-occupied East-European nations we do not agree to EU decisions to activate sanctions towards Poland. Polish people have the right to independently desovietize and undertake their own court system, established and manned under Soviet Occupation.
    - On 1.03.2018 the European Parliament voted for activation the Article 7(1) TEU against Poland (resolution (2018/2541 RSP)).
    - On 2.07.2018 the European Commission has launched an infringement procedure, asking Poland to abolish changes made to the Polish Supreme Court (Press-release IP-18-4341).
    Photo: Soviet commander on downed Polish warplane
    (Soviet Army central newspaper "Krasnaja Zvezda",
    September 1939).
    79 years ago – 17.09.1939 in 5 morning the Soviet Union occupational army, followed Nazi-Soviet secret pact, started invading the independent state of Poland. So the Soviet Union together with Nazi Germany started the Second World War. Followed the invasion, Soviet forces herded around 1.25 million Polish people into cattle trucks and sent to the labor camps of the Arctic or the barren steppes of Kazakhstan. For the Soviet occupants the question raised, what to do with left Polish prisoners of war - 14 700 officers and 11 000 intellectuals. Under written order of the highest Soviet leadership (Stalin, Molotov, Voroshilov, Mikoyan, Kalinin, Kaganovich) all they were ordered to shot dead, results recognized nowadays as a Katyn Massacre.
    Later the war was raised between then-allies Soviet Union and Nazi Germany. On 1943 the Katyn massacre was discovered by then-occupied Nazis. Soviet new allies didn’t want to believe that, publicly accused Nazis to commit the massacre. The British government, including Churchill, privately assumed that the USSR was guilty, but moved harshly to suppress anybody who said so in public. When the eccentric poet Count Potocki de Montalk sold his own Katyn Manifesto around London, he was immediately arrested and imprisoned. In the US, where President Roosevelt genuinely believed Katyn was a German crime, reports demonstrating Soviet guilt were being suppressed as late as 1945 (The Guardian 17.04.2010).
    Unlike the Germany, who was suppressed from Poland to the end of the WW2, the Soviet occupation lasted following 48 years until 1993. In 1992, after fall of the Soviet Union, the Russian President Boriss Jeltsin traveled to Warssaw and handed the Stalin’s unambiguous order document to shoot the Poles to Polish President Lech Walesa.
    So, at the end, the occupation was over. Why again suppress the truth and ask Polish people to retain the unreliable court system, established and manned under the Soviet occupation?

    kolmapäev, 22. august 2018

    Alampalk on riigi nõue ettevõtja kvalifikatsioonile

    Artikli toimetatud versiooni avaldasid 22.08.2018 Äripäev ja Personaliuudised.

    Alampalk on sätestatud üle 90% riikidest
    • Kaasaegsetest palgapiirangutest kehtestas Inglismaa kuningas Edward III 1349 maksimumpalga, et toime tulla katkuepideemiale järgnenud tööjõupuuduses toimuva palgatõusuga.
    • Esimene kaasaegne alampalga regulatsioon on teada Inglismaa kuninga James I poolt 1604 aastast.
    • 1890-ndatel kehtestati Uus-Meremaal ja Austraalias alampalgad, et takistada ebaausaid ettevõtjaid ära kasutama noorte ja naiste orjastamist väljapääsmatutes olukordades.
    • USA kehtestas alampalga 1938. Praegu kehtiv $ 7.25 tunnis sätestati juba üle 10 aasta tagasi. Jootraha saavatel ametikohtadel on alampalk ainult $ 2.13 tunnis. Paljud osariigid on omapoolsel initsiatiivil kehtestanud kõrgemad alampalgad. New Yorgi osariik $ 15 tund, California osariik on kavandanud sama 2022 aastaks.
    • Suurbritannias kehtib üle 25-aastastele kõrgem alampalk kui noorematele.
    • Käesoleval ajal on alampalk reguleeritud üle 90%-s riikidest.

    Alampalk on riigi nõue ettevõtja kvalifikatsioonile

    Saksamaa sätestas alampalga esmakordselt 2015. Foto AFP.
    Töötajate esindusorganisatsioonid on alampalgas näinud eelkõige tööriista töötajatele minimaalsete elatusvahendite tagamiseks. Teised jälle väidavad, et alampalk peegeldab riigi jõukust – rikkad riigid kehtestavadki suuremaid alampalga nõudeid.

    Kuid mõlemad selgitused on ühekülgsed – kuigi alampalgal on ka nimetatud toimed, on alampalk eelkõige riigipoolsete nõuete sätestamine oma tööandjate kvalifikatsioonile. Alampalk ettevõtjate kvalifikatsiooninõudena on universaalne ja selle hooldamiskulud olematud, kuid toime efektiivne. Samas ei takista ettevõtlust – kuni ettevõtja rahavood ei võimalda tal nõuetekohase alampalga maksmist, peab ta töö ise ära tegema. Kui tema oskused rahavooge toota ületavad alampalga piiri – siis võib ta hakata tööandjaks.

    Tehniliselt seab alampalgale piirid tööjõu tootlikkus. Nii on USA mõttekoda Economic Policy Institute teinud arvutuse – kui alampalka oleks tõstetud korrelatsioonis tööjõu tootlikkuse kasvuga alates 1938 aastast, siis oleks USA alampalk täna $ 22 tunnis.

    Eestil on potentsiaal 1498-euroseks alampalgaks

    Eestil on nende riikide tunnused, keda ei saa pidada arenenud tööjõuturu konkurentsi riikideks. Niisugustes on alampalga muutmistel tugevam mõju riigi majandusele. Alampalga tõstmine vähendab väheefektiivse töökorralduse väljavaateid ja suurendab taibukate ja andekate ettevõtjate esile kerkimist.

    Eestiga ühes majandusruumis tegutsevatel Saksamaal ja Prantsusmaal on 2018 alampalgaks € 1498, kuid ka need ei ole EL esimese kolme hulgas. Kõrgeim alampalk on Luksemburgis 1999 eurot kuus.

    1992 USA-s David Card ja Alan Krueger uurisid alampalga tõstmise mõju New Jersey ja Pennsylvania kiirtoidurestoranidele. Kiirtoidurestoranid maksavad sageli alampalka. New Jerseys tõsteti alampalk $ 4.25-lt $ 5.05-le, kusjuures Pennsylvanias jäi muutumatuna $ 4.25. Vastupidiselt nõudmise ja pakkumise baasmudeli abil prognoositule suurenes töökohtade arv hoopis New Jersey’s. Hiljem tegid samad autorid analoogseid uurimisi teiste valimitega ja said jällegi sarnased tulemused. 1995 avaldasid nad oma uurimistöö „Myth and Measurement: The New Economics of the Minimum Wage“, kus järelduseks märkisid alampalga minimaalse või puuduva mõju tööhõivele.

    Niisuguse järelduse paikapidavusele viitab ka ühinenud Saksamaa kogemus, kus puudus sätestatud alampalk. 2015 aastal kehtestati esimese alampalgana riigis € 8.50 tunnis (2017 tõsteti € 8.84-ni). Eelnõuna sattus äriringkondade kriitika alla: majutussektoris 36%, põllumajanduses 44% ja Saksa DV piirkonnas 30% töötajatest teenis vähem. Üks suuremaid Saksa mõttekodasid IFO Majandusinstituut hoiatas kuni 900 000 töökoha kadumisest ja letihindade tõusust (ettevõtjad delegeerivad suurenevad tööjõukulud ostjatele). Hirmud ei realiseerunud – kui oktoobris 2014 oli töötus Saksamaal 5%, siis veebruariks 2018 langenud 3,5%-le. Hinnatõusu ei toimunud.

    Alampalga sidumise tava riigieelarve muude komponentidega on küsitav

    Alampalga määraga on seotud vanemahüvitis, lapsepuhkuse tasu, mitmed omavalitsuste hüvitised ja mõnedes omavalitsustes ka lasteaia tasu. Oma iseloomult need seosed kasutavad ametnike mugavuse huvides ära palga alammäära kui suhteliselt stabiilset indikaatorit. Üldjuhul on taunitav selliste seoste kirjutamine seadustesse. Ka omavalitsus ei tohiks alampalga tõstmisel laiutada käsi ja öelda lapsevanematele - et teie lasteaiakoha tasu tõusu põhjustas valitsuse otsus alampalka tõsta – vaid iga omavalitsus peaks korrigeerima enda kehtestatud seosed ja hoopis vähendama lasteaiatasusid.

    Kolmepoolsed läbirääkimised on ajale jalgu jäänud

    AÜ läbirääkimised Keskhaiglas. Foto Andras Kralla.
    Seadusest tulenevaks aluseks alampalga kehtestamisele on töölepingu seaduse § 29 lg 5, mis kohustab Vabariigi Valitsust (määrusega) kehtestama ajaühikule vastava tunnitasu alammäära. Praktika kohaselt kujuneb alampalk järgmiselt: Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Tööandjate Keskliit (ETKL) lepivad määra kokku ja valitsus annab välja määruse selle üleriigilisena sätestamiseks. See on erinevatele valitsustele olnud mugav moodus mööda hiilida vastutusest alampalgaga seotud lubaduste täitmatajätmise eest. Eesti tingimustes ei oma EAKL-il mandaati kõigi töötajate nimel kõneleda - Eurobaromeeter 2013 uuringu kohaselt kuulub sinna vaid 3% töötajatest, maksuameti andmetel 8%. EAKL 2010 aastaaruande järgi laekus neil liikmemaksu € 54 194, 2015 aastaaruande järgi € 43 545 ehk 20% vähem. Mis näitab ametiühingute jätkuvat hääbumist. Hilisemaid aastaaruandeid ei ole organisatsiooni veebilehel enam avaldatud.

    ETKL läks 2018 läbirääkimistele aga ettepanekuga alampalka mitte tõsta.

    Seega poliitikutel oleks aeg võtta initsiatiiv ja sätestada alampalgad koalitsioonilepingus, lõpetades nn kolmepoolsete läbirääkimiste praktika. Inimeste arvamuse küsimiseks on olemas otsedemokraatia võimalused.

    Alampalga tõstmine rahastab ka sotsiaalsfääri

    Rahandusministeeriumi hinnangul tõi alampalga tõus (30 eurot) 2018 aastal kaasa sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu täiendava laekumise 5,2 milj eurot. Seega kui võtta aluseks sotsiaaldemokraatide 2015 valimiste lubadus 2019-ndaks aastaks viia alampalk 800 eurole (praegu 500) – siis selle lubaduse realiseerimisel sotsiaalmaksude laekumine kasvab eeldatavalt üle 100 miljoni euro (52 milj praeguse alampalga saajate otsese palgatõusu arvelt ja täpselt prognoosimatu summa palgapüramiidi järgmiste tasemete palgatõusu arvelt). Kasvab ka tulumaksu laekumine. Väheneb palgalõhe.

    Otsustaja, s.t tervise- ja tööministri portfell on Eestis sotsiaaldemokraatide käes (varem Jevgeni Ossinovski, praegu Riina Sikkut). Mis takistab neil täitmast 2015 aasta valimislubadust 2019 aastaks kehtestada alampalgaks 800 eurot?

    Võime ka öelda, et Eesti majanduse juhtimine kolm korda madalama alampalga nõudega samas majandusruumis tegutseva Saksamaa omast on nagu Ferrari juhtimine Zaparožetsi juhi töövõtetega – kogu autojuhi tähelepanu on suunatud kartlikuks hoidumiseks tehnorikete eest ja Ferrari kõrgem sõidupotentsiaal jääb kasutamata.

    neljapäev, 9. august 2018

    Siseminister Anvelt huvikonfliktis

    Siseminister Andres Anvelt süüdistab justiitsminister Reinsalu politseinikupalga ja eripensioni paralleelset saamist kehtestava eelnõu kooskõlastamata jätmises

    Siseminister Anvelt püüdis maikuus läbi suruda seaduseelnõud, mille järgi politseinikele pensioniea täitumisel hakataks paralleelselt palgaga maksma eripensioni[1]. Praegu kehtiv seadus ei luba maksta politsei eripensioni politseiametnikuna töötamise ajal. Mistõttu politseiametnikud suunduvad peale eripensioni vormistamist muudele avaliku- või erasektori ametikohtadele. Politsei eripension vormistatakse enamasti 50-aastaseks saamisel.

    Keskmine politsei eripension on 2018 aastal ligi 817 eurot, suurim üle 4200 euro. 2016 töötas PPA-s üle 150 politseipensionäri, kes olid üldjuhul tsiviilteenistujateks ümber vormistatud.

    Seaduseelnõud esitades siseminister põhjendas, järgmisel viiel aastal jõuab PPA-s pensionivanusesse üle 900 politseiametniku ja neid on vaja motiveerida politseinikuna tööle edasi jääma. Eelnõu kooskõlastamisest keeldunud Isamaa (justiitsminister Urmas Reinsalu) vastupidi rõhutas: “Riik on võtnud sihiks eripensionite kaotamise, mitte eripensioni ja sissetuleku paralleelselt kasutatavaks muutmise”.

    Saksamaa politseinik töötab 10 aastat kauem, riigitööga paralleelselt pensioni ei saa

    Eesti politseinikud hakkavad eripensioni saama 50 eluaasta täitumisel. Kuigi PPVS sätestas juba 2010 aastast alates politseiniku pensionivanuseks 55, siis seadusele lisatud rakendusseadus muutis seaduse mõju ja eripension vormistatakse endiselt enamasti 50-aastaselt.

    Saksamaal on politseiametniku minimaalne nõutav vanus pensioni vormistamiseks 60 aastat. Käesoleval ajal on see tõstmisel 62 eluaastani.

    Saksamaal politseiametnikule eripensioni ei ole, ta saab pensioni ühtedel alustel muude avaliku sektori töötajatega. Politseiametnikele ja sõjaväelastele on ette nähtud võimalused ametikohale mittevastavuse korral minna pensionile ka enne 60-aastaseks saamist (mõnevõrra vähendatud pensioniga). Statistika järgi on selle võimaluse kasutajaid ligi 9%. Muudel avaliku sektori töötajatel on pensionivanus 5 aastat kõrgem – 65 (tulevikus 67).

    Seega võrreldes muude avaliku sektori töötajatega on saksa politseiniku boonuseks 5 aastat varem pensionile saamine. Eesti politseinikul on mitmekordsed boonused – 15 aastat varasem pensionile saamine, topelt suurem eripension jms.

    Saksamaal kehtib lisaks reegel, mille järgi avalikus sektoris töötamise ajal riigipensioni ei maksta.
    Seega Eesti siseminister Anvelti seaduseelnõu soovis vastupidiseid arenguid, võrreldes „vanade“ EL liikmesriikidega Saksamaa näitel.

    Anvelt saab 2019 aastal 50-aastaseks, jõudes eripensionäri vanusesse

    ·       Sündinud 30.09.1969.
    ·       1987 asus õppima Tallinna Miilitsa Erikeskkooli.
    ·       Töötas miilitsa või politseinikuna 1989-2006.
    ·   Miilitsas ja politseis töötanud seega kokku 17 aastat. Staaž 1.03.1991-1.09.1994 arvestatakse kolmekordsena ja eripensioni annab ka miilitsakoolis õppimine, milledest lisandub veel 9 eripensionistaaži aastat.

    Eluliselt on siseministri huvi hakata saama politsei eripensioni esimesest võimalikust, s.t 2019 aastast. Kuid tema seaduseelnõu oleks võimaldanud ka tal endal Riigikogu järgmisesse koosseisu mittekuulumise korral asuda paralleelselt eripensioniga tööle mõnele politseijuhi ametikohale, kus saab edaspidi teenida täis maksimaalsest politseistaažist puuduolevad 4 aastat ja siis eripensioni staaž lasta ümber arvutada. Uue tulusa ametikoha politseis saavad tagada vaid suhted PPA juhiga. Mistõttu on eluliselt mõistetav siseminister Anvelti möödavaatamine nii idapiiri ehituse maksumusega toimuvast kui muudest PPA probleemidest. Elmar Vaheri asemel PPA-le „võõra“ peadirektori määramine tõmbaks kriipsu Anvelti jätkukarjääri võimalustele politseis. Anvelt on eluliselt huvitatud Elmar Vaheri püsimisest ametikohal. 

    Anveltile eripensioni määramine on õiguslik segapundar

    Anvelt ja Vaher idapiiri kallinemisi selgitamas.
    Foto Priit Simson.
    Eesti eripensionide süsteemi iseloomustab suur õiguslik fragmenteeritus. Erinevate eripensionide maksmise tingimused, pensionile õigust andev vanus, staažinõuded ja pensioni arvutamise kord erinevad suuresti või on üksikjuhtumitel määratletavad - seejuures puudub erisustel enamasti ratsionaalne põhjendus riigi seisukohalt. Loetlematud erisused on loodud konkreetsete isikute või olukordade tarvis, mitte riigi vajaduste tarvis.

    Anvelt töötas 2001-2003 Keskkriminaalpolitsei direktorina, aga seda ametikohta enam ei eksisteeri (Keskkriminaalpolitsei on alates 2010 ühendatud PPA koosseisu). Seaduse järgi peaks ta eripensionina saama 65-75 protsenti vastava ametikoha tänasest palgast. Kui ametikohta pole olemas, siis otsustab PPA peadirektor, millise tänase ametikoha palk eripensioni arvutamise aluseks võtta. Suurim politseipension on täna üle 4200 euro kuus ja reguleerimatuses tehtava kaalutlusotsusega on sarnane tase võimalik määrata ka Anveltile. Jällegi saavad määravaks tema suhted PPA peadirektoriga.

    Anvelti tulevik nii eripensioni suuruses, puuduolevate staažiaastate täisteenimise võimaluses kui ka ametikoha saamine sõltub PPA peadirektorist

    Maikuu algul jättis Isamaa kooskõlastamata Elmar Vaheri teiseks ametiajaks ametisse nimetamise, mis ärritas siseminister Anveltit niivõrd, et see käivitas meediakampaania[2].

    Elmar Vaheri asemel mõni teine isik PPA peadirektori kohal võib Anveltile kaasa tuua prognoosimatud muutused tema enda eripensioni suurusesse, puuduolevate staažiaastate täisteenimise võimalusse ja politseilise ametikoha saamisesse.

    Süsteemiväline PPA peadirektor võib viia aga ka olukorrani, kus PPA suunab palgarahad ametisolevate politseiametnike palkade tõstmisesse ja lõpetab üldse ära eripensionide maksmise. Või lõpetab ära eripensionide tõstmise ja külmutab need.

    Anvelti Riigikogust väljajäämise korral on eluliselt usutav, et Elmar Vaher tekitab tema jaoks mõne politseilise ametikoha. Ja oma seaduseelnõu jõustumisel hakkaks ta saama paralleelselt eripensioni. Tema koondamine muutuks samuti üsna võimatuks – sest juba praegu kehtiva seaduse järgi tuleb politseiametniku ametikoha koondamisel maksta hüvitust 10 kuu palga ulatuses. Politseiprefekti ametikohal näiteks on palk praegu 4000 eurot, seega siis oleks eripensionäri koondamistasu 40 000 eurot. Ja sama perioodi eest saaks Anvelt ka paralleelselt eripensioni.

    Seega kuigi võib öelda, et Anvelt tegutses seaduseelnõu läbisurumise katsel politsei eripensionäride huvides, tegutses ta olulisel määral ka iseenda huvides. Mis sisaldab huvide konflikti.