Lehed

esmaspäev, aprill 29, 2019

Miks peaks Riigikogu jätma 3 riigikohtunikku ametisse nimetamata

Peatselt jõuab Riigikogu ette otsuse eelnõu kolme uue riigikohtuniku ametisse nimetamise kohta[1].
See on Riigikogul harvaesinev ja õige moment alustada nõukoguliku pärandina saadud tõejärgse kohtusüsteemi korrastamisega.

Nimetamise OTSUS oleks õige toetuseta jätta, sest riigikohtunikeks kohtusüsteemi poolt pakutavad kandidaadid SATUKSID AMETISSE LIIGA KAUAKS. Ehk ligi 30-ks aastaks!


Miks presidendile ja mitmetele tippotsuseid tegevatele ametikohtadele on kehtestatud ametisoleku piiratud aeg või isegi kogupiirang 2 ametiaega? Aga selleks, et ühel ametikohal püsimine pikka aega nõuab ebainimlikke isiksuseomadusi, kui tahetakse vastata rahva ootustele. Nendel ametikohtadel ka ei kontrollita ametisolija tervist ega vormi ei füüsiliste, vaimsete ega kutsealaste testidega. Aastakümneteks ametikohale nimetamine viib isiksuse kõlbelise ja moraalse allakäiguni.

Veelgi hukutavam on aga uute riigikohtunike ametisse nimetamine ligi kolmeks aastakümneks Eesti õigussüsteemile. Järgmiselt juristide põlvkonnalt võetakse ära võimalused arenguks, väljakutseteks. Sest ametikohad kõige kõrgemal professionaalsel tasandil ehk Riigikohtus on usurpeeritud. Kas me tahamegi breznevismi külvata? Rooma riik hävis just siis, kui ta oli saavutanud oma kõige kõrgema tipu.

Seega riigikohtuniku ametisse nimetamisel peaksime suutma teha lihtaritmeetilise arvutuse – mitmeks aastaks jääb see isik ametisse?

Kuigi seadusesse ei ole riigikohtunikule ametiaja piirangut kirjutatud, siis ametisse nimetamisel oleks Riigikogul õige siiski järgida põhimõtet – et nimetamise läbi ei satutaks ametisse kauemaks kui 10-12 aastaks.

Seega oleks õige riigikohtunikeks nimetada vaid tunnustatud juriste, kelledel on riigikohtuniku pensionivanuse ülempiirist (72 aastat) puudu 10-12 aastat.

Ainult sellise põhimõtte – et riigikohtuniku amet jääks juristi karjääri viimaseks ja kõrgeimaks - järgimine tagaks eesti õigussüsteemile sisulise toimimise ja suhtelise sõltumatuse. Siis võiksime hakata rääkima dialektilise ehk tõejärgse õiguse rakendamise asemel juba püüdlemisest õigluse poole.

Otsuse eelnõuga taotletakse Riigikogu heakskiitu järgmiste isikute nimetamiseks riigikohtunikeks, eeldatava ametikohale jäämise tähtajaga:

  •        Kai Kullerkupp (sünd 1975) – ametiaeg kuni aastani 2047;
  •        Kalev Saare (sünd 1974) – ametiaeg kuni aastani 2046;
  •        Kaupo Paal (sünd 1977) – ametiaeg kuni aastani 2049.

Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving ja tema
abikaasa "doktor" Kai Kullerkupp. Foto Andres Putting 2015.
Seega kui Riigikogu praegu kummitemplina organite poolt pakutud kandidaadid heaks kiidab, saame kolm uut riigikohtunikku eeldatud ametiaegadega 27-30 aastat (!). 

Statistikast on teada, et kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloos on kõik süsteemi poolt esitatud Riigikohtu kandidaadid heaks kiidetud, v.a üks (tagasi lükati Jüri Ginter 1994). 

Kokku on Riigikohtus 19 kohtunikukohta, milledest hetkel on täidetud 18. Käesoleval aastal lahkuvad pensionile Malle Seppik (Ain Seppiku abikaasa) ja Eerik Kergandberg, mõlemad sündinud 1953. Riigikohtunikest 4 on praegu naised.
Kalev Saare. Foto Juridica.
Kaupo Paal. Foto Juridica.

Riigikohus peaks ka kuvandina näima eetiline.

Praegune vanim ametisolev riigikohtunik ja ühtlasi riigikohtunike kandidaatide valikukomisjoni asendusliige on Peeter Jerofejev (sündinud 1952). Meest on süüdistatud 1988 aastal teisitimõtlejate represseerimises nõukogude võimu esindava kohtunikuna. Jutustab üks represseeritutest – tollane bussijuht ja hilisem ettevõtja Johannes Sirel:[2]

"Kohal oli hulk miilitsaid koerte ja kilpidega. Jalutasin paari tuttavaga zooloogiamuuseumi auditooriumi, kus Tõnu Anton (s.t hilisem riigikohtunik 1993-2016 ja tänase õiguskantsleri Ülle Madise isa – autori märkus) püüdis nõukogude võimu esindajana partei seisukohti seletada, kuid lõpuks kujunes nõukogude propagandaüritusest hoopis nõukogudevastane üritus".

Sirel pandi arestikambrisse ja veeti Tartu linnakohtusse, kust tal õnnestus teda konvoeerinud miilitsa eest plehku panna. Viis päeva varjas Sirel end Tallinnas, enne kui usaldas Tartusse tagasi minna. Kuid miilits jälitas teda endiselt ja sai töölt kätte.

"Mulle pandi süüks, et olen kisanud ja huligaanitsenud – mida absoluutselt polnud," meenutab Sirel. "Kuna süüdistus oli vene keeles, küsisin, miks see nii on. Jerofejev (tänane riigikohtunik) vastas mulle, et nõukogude inimene peab oskama vene keelt."

Pall on Riigikogu käes – kas kummitemplina või maailmaparandajana?


Kui nüüd süsteemi poolt esitatud absurdselt pika eeldatava ametiajaga kandidaadid ametisse nimetatakse, siis eesti õigussüsteemis puhastumist on raske oodata. Jääb subkultuurne ringkäendus, kus otsused sünnivad süvariigi kuluaarides.

"Ta (tänane riigikohtunik Jerofejev) on mulle öelnud, et pidi toona tegema seda, mida kästi" ütleb Johannes Sirel. Kas see on lõpp … Ei, kõik kestab edasi!

Riigikogul on nüüd võimalus selline valikuline õiguse rakendamine (siin näitena minu Riigikohtus subkultuurselt ja räpaselt lahendatud kaasus[3]), mis toimub läbipaistmatutel ajenditel ja süvariigi märguannete peale, lõpetada.

Riigikohus moodustati 1993 aastal uut rolli otsivatest NLKP-lastest


25.02.1993 andis endine TRÜ politruk Rait Maruste Riigikogule ametivande Riigikohtu esimehe ametikohale asumiseks ja esitas riigikohtunike kandidaatide nimekirja. Kõik kandidaadid olid endised NLKP liikmed. 27.05.1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas. Väljavõte RiigiKOGU stenogrammist 25.02.1993, millisel istungil nimetati ametisse RiigiKOHTU "algkoosseis":










[3] http://valdekseeder.blogspot.com/2018/04/kaasus-eripensionaride-suvariigiga.html

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar