Heldur-Valdek Seeder

esmaspäev, aprill 29, 2019

Miks peaks Riigikogu jätma 3 riigikohtunikku ametisse nimetamata

Peatselt jõuab Riigikogu ette otsuse eelnõu kolme uue riigikohtuniku ametisse nimetamise kohta[1].

See on Riigikogul harvaesinev ja õige moment alustada nõukoguliku pärandina saadud tõejärgse kohtusüsteemi korrastamisega.

Nimetamise OTSUS oleks õige toetuseta jätta, sest riigikohtunikeks kohtusüsteemi poolt pakutavad kandidaadid SATUKSID AMETISSE LIIGA KAUAKS. Ehk ligi 30-ks aastaks!

Miks presidendile ja mitmetele tippotsuseid tegevatele ametikohtadele on kehtestatud ametisoleku piiratud aeg või isegi kogupiirang 2 ametiaega? Aga selleks, et ühel ametikohal püsimine pikka aega nõuab ebainimlikke isiksuseomadusi, kui tahetakse vastata rahva ootustele. Nendel ametikohtadel ka ei kontrollita ametisolija tervist ega vormi ei füüsiliste, vaimsete ega kutsealaste testidega. Aastakümneteks ametikohale nimetamine viib isiksuse kõlbelise ja moraalse allakäiguni.

Veelgi hukutavam on aga uute riigikohtunike ametisse nimetamine ligi kolmeks aastakümneks Eesti õigussüsteemile. Järgmiselt juristide põlvkonnalt võetakse ära võimalused arenguks, väljakutseteks. Sest ametikohad kõige kõrgemal professionaalsel tasandil ehk Riigikohtus on usurpeeritud. Kas me tahamegi breznevismi külvata? Rooma riik hävis just siis, kui ta oli saavutanud oma kõige kõrgema tipu.

Seega riigikohtuniku ametisse nimetamisel peaksime suutma teha lihtaritmeetilise arvutuse – mitmeks aastaks jääb see isik ametisse?

Kuigi seadusesse ei ole riigikohtunikule ametiaja piirangut kirjutatud, siis ametisse nimetamisel oleks Riigikogul õige siiski järgida põhimõtet – et nimetamise läbi ei satutaks ametisse kauemaks kui 10-12 aastaks.

Seega oleks õige riigikohtunikeks nimetada vaid tunnustatud juriste, kelledel on riigikohtuniku pensionivanuse ülempiirist (72 aastat) puudu 10-12 aastat.

Ainult sellise põhimõtte – et riigikohtuniku amet jääks juristi karjääri viimaseks ja kõrgeimaks - järgimine tagaks eesti õigussüsteemile sisulise toimimise ja suhtelise sõltumatuse. Siis võiksime hakata rääkima dialektilise ehk tõejärgse õiguse rakendamise asemel juba püüdlemisest õigluse poole.

Otsuse eelnõuga taotletakse Riigikogu heakskiitu järgmiste isikute nimetamiseks riigikohtunikeks, eeldatava ametikohale jäämise tähtajaga:

Kai Kullerkupp (sünd 1975) – ametiaeg kuni aastani 2047;
Kalev Saare (sünd 1974) – ametiaeg kuni aastani 2046;
Kaupo Paal (sünd 1977) – ametiaeg kuni aastani 2049.

Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving ja tema
abikaasa "doktor" Kai Kullerkupp. Foto Andres Putting 2015.

Seega kui Riigikogu praegu kummitemplina organite poolt pakutud kandidaadid heaks kiidab, saame kolm uut riigikohtunikku eeldatud ametiaegadega 27-30 aastat (!).

Statistikast on teada, et kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloos on kõik süsteemi poolt esitatud Riigikohtu kandidaadid heaks kiidetud, v.a üks (tagasi lükati Jüri Ginter 1994).

Kokku on Riigikohtus 19 kohtunikukohta, milledest hetkel on täidetud 18. Käesoleval aastal lahkuvad pensionile Malle Seppik (Ain Seppiku abikaasa) ja Eerik Kergandberg, mõlemad sündinud 1953. Riigikohtunikest 4 on praegu naised.

Kalev Saare. Foto Juridica.

Kaupo Paal. Foto Juridica.

Riigikohus peaks ka kuvandina näima eetiline.

Praegune vanim ametisolev riigikohtunik ja ühtlasi riigikohtunike kandidaatide valikukomisjoni asendusliige on Peeter Jerofejev (sündinud 1952). Meest on süüdistatud 1988 aastal teisitimõtlejate represseerimises nõukogude võimu esindava kohtunikuna. Jutustab üks represseeritutest – tollane bussijuht ja hilisem ettevõtja Johannes Sirel:[2]

"Kohal oli hulk miilitsaid koerte ja kilpidega. Jalutasin paari tuttavaga zooloogiamuuseumi auditooriumi, kus Tõnu Anton (s.t hilisem riigikohtunik 1993-2016 ja tänase õiguskantsleri Ülle Madise isa – autori märkus) püüdis nõukogude võimu esindajana partei seisukohti seletada, kuid lõpuks kujunes nõukogude propagandaüritusest hoopis nõukogudevastane üritus".

Sirel pandi arestikambrisse ja veeti Tartu linnakohtusse, kust tal õnnestus teda konvoeerinud miilitsa eest plehku panna. Viis päeva varjas Sirel end Tallinnas, enne kui usaldas Tartusse tagasi minna. Kuid miilits jälitas teda endiselt ja sai töölt kätte.

"Mulle pandi süüks, et olen kisanud ja huligaanitsenud – mida absoluutselt polnud," meenutab Sirel. "Kuna süüdistus oli vene keeles, küsisin, miks see nii on. Jerofejev (tänane riigikohtunik) vastas mulle, et nõukogude inimene peab oskama vene keelt."

Pall on Riigikogu käes – kas kummitemplina või maailmaparandajana?

Kui nüüd süsteemi poolt esitatud absurdselt pika eeldatava ametiajaga kandidaadid ametisse nimetatakse, siis eesti õigussüsteemis puhastumist on raske oodata. Jääb subkultuurne ringkäendus, kus otsused sünnivad süvariigi kuluaarides.

"Ta (tänane riigikohtunik Jerofejev) on mulle öelnud, et pidi toona tegema seda, mida kästi" ütleb Johannes Sirel. Kas see on lõpp … Ei, kõik kestab edasi!

Riigikogul on nüüd võimalus selline valikuline õiguse rakendamine (siin näitena minu Riigikohtus subkultuurselt ja räpaselt lahendatud kaasus[3]), mis toimub läbipaistmatutel ajenditel ja süvariigi märguannete peale, lõpetada.

Riigikohus moodustati 1993 aastal uut rolli otsivatest NLKP-lastest

25.02.1993 andis endine TRÜ politruk Rait Maruste Riigikogule ametivande Riigikohtu esimehe ametikohale asumiseks ja esitas riigikohtunike kandidaatide nimekirja. Kõik kandidaadid olid endised NLKP liikmed. 27.05.1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas. Väljavõte RiigiKOGU stenogrammist 25.02.1993, millisel istungil nimetati ametisse RiigiKOHTU "algkoosseis":

[1] https://www.err.ee/932177/riigikohtus-asub-toole-kolm-uut-kohtunikku

[2] https://www.ohtuleht.ee/252500/1988-aasta-miitingulisi-vangi-saatnud-mees-on-nuud-riigikohtunik

[3] http://valdekseeder.blogspot.com/2018/04/kaasus-eripensionaride-suvariigiga.html

kolmapäev, veebruar 20, 2019

E-hääletuse vaatlejana Riigikogu 2019 valimistel

1) AUSATE VALIMISTE TUNNUSEKS ON VAADELDAVUS

Olin Riigikogu 2019 valimiste e-hääletusel vaatlejana, soovides selgust saada - kas osa rahva seas jätkuval umbusul e-hääletuse aususe suhtes on reaalne alus või pole muretsemiseks põhjust.

Seadsin eesmärgiks tuvastada, kas e-hääle liikumine alates hääletajast kuni kokkulugemiseni on täies ulatuses vaadeldav. Süsteem seda ei olnud ja vaatlejale hääle liikumise jälgitavuse asemel pakuti arvutiekraanile süsteemi poolt kuvatavaid teateid. Enamasti a la, et kõik on õige ja süsteem tõendab süsteemi töötulemuse õigsust. Seega ei saanud vaatleja kindlust, et manipulatsioone ei esinenud. Kuid ei ole teada ka fakte, et hääletamistulemusi oleks võltsitud.

"Usume Veerpalu"? E-hääletamise komisjon 4.03.2019 VVK-s e-häälte kokkulugemist kontrollimas.
Kuid kes komisjoniliikmetest tunnetab missiooni ja kes näeb komisjoni liikme rolli
häälte dekrüpteerimise kaardi kohaletoomise postiljonina? Autori foto.

2) USALDUSVÄÄRSUSE JA PRIVAATSUSE KOLLISIOON

Küsisin e-hääletuse juhilt, kuidas vaatlejal oleks võimalik tutvuda Koguja logidega (Koguja on server RIA-s, kuhu e-hääled laekuvad). Juht vastas, et vaatlejal ei olegi võimalik Koguja logidega tutvuda. 13.03.2019 esitasin RIA-le teabenõude koguja logidega tutvumiseks. 19.03.2019 edastas RIA valimiste infosüsteemide arenduse osakonna juhataja Alo Einla teabenõude täitmiseks VVK-le, kuna logid on üle antud VVK-le. 22.03.2019 sain riigi valimisteenistuse asejuhilt Arne Koitmäelt keelduva vastuse:

"Teie soovitud teabenõuet ei ole võimalik täita, sest viidatud logid sisaldavad elektrooniliselt hääletanute isikuandmeid, sh võimaldab logide analüüs saada hääletamisinfot individuaalse valija kohta. Nende avaldamine läheb vastuollu hääletamise salajasuse põhimõttega".

Teine kord jälle tegin riigi valimisteenistusele ettepaneku Miksija vahelt ära jätta. Ka seda ettepanekut ei rahuldatud - ettekäändega tagada hääletajatele privaatsuse "backup" juhuks, kui keegi töötlemiselt hääled nii allkirjadega kui ka dekrüpteeritult omale (salaja ja ebaseaduslikult) ära kopeerib. Kuigi hääletamise privaatsust on võimalik tagada ka administratiivsete vahenditega (mitte võimaldades andmelekkeid), loob vähene usaldus VVK administratiivsete abinõude vastu olukorra - kus me peame valima e-hääletuse suurema usaldusväärsuse ja suurema -privaatsuse vahel.

Olukorras, kus ühe põhiõiguse tagamine võib riivata teise põhiõiguse tagamist, jääb üle panna mõlemad õigushüved kaalule:

E-hääletuse USALDUSVÄÄRSUSE kompromiteerimine on oht valitsusele ja riigi iseseisvusele (vt tabel e-hääletuse osakaalu kasvu dünaamika). Rahaliselt pole selline kahju hinnatav, kuid kui võtta aluseks ärisektori praktika ettevõtete hindamisel, siis ehk on maksumus 20 aasta SKP ehk ca 700 miljardit eurot.
E-hääletuse PRIVAATSUSE kompromiteerimine võimaldab autoriseerimata isikul saada teada, millise kandidaadi poolt e-hääletaja hääletas. Ka hääletamissaladuse avalikustamine ei ole enamasti rahaliselt hinnatav. Kuid saame vaadata karistusseadustikust hääletussaladuse rikkumise eest määratavat karistust (karistus on seadusandja väärtushinnang, milline suurus tagab hüve puutumatuse). Ja KarS § 166 näeb hääletussaladuse rikkumise eest ette rahatrahvi kuni 400 eurot või aresti.

Seega e-hääletamise usaldusväärsuse kompromiteerimise hind 700 miljardit eurot ja privaatsuse kompromiteerimise hind 400 eurot pole võrreldavad suurusjärgud. Kuid praegune e-hääletamise süsteem eelistab suuremat privaatsust suuremale usaldusväärsusele.

Mis on täiesti vale lähenemisviis! Alati on hääletajal ka võimalus hääletada paberil traditsioonilise sedeliga, kui hääletajale on mingil põhjusel absoluutne privaatsus tähtis (kui näiteks tegeliku valiku teadasaamine võiks põhjustada peretüli või tööandja poolt repressioone).

E-hääletuse mõju kasv. Autori tabel

3) Milline oleks usaldusväärne e-hääletamise süsteem?

Kliendirakendusest serverini RIA-s ei vaja süsteemi arhitektuuris suuri muutusi. Norra eeskujul rakendas Eesti esmakordselt KOV2013 valimistel e-hääle kontrollimise võimaluse mobiiltelefoni kaudu (Norra hiljem loobus e-hääletuste korraldamisest).
Loobuda tuleb identifikaatori lisamisest hääle krüpteeringusse.
Vaatlejatele tuleb kättesaadavaks teha RIA serveri logid.
Seatakse sisse e-hääletamise protsessi ülevaatlik protokollimine. Protokolli kantakse koondandmed olulisematest sündmustest ja statistilistest tulemustest. Esinenud probleemid ja lahendamise tulemused. Protokoll allkirjastatakse ja avalikustatakse.
Loobutakse Miksija kasutamisest.
Kogujasse laekunud häältelt eraldatakse digiallkirjad (s.t seosed isikutega). Häälte seosed valimisringkonnaga säilitatakse.
Hääled dekrüpteeritakse.
MS Excelis avatakse (ainult) dekrüpteeritud häälte ja valimisringkondade veerud. Need saadetakse MS Exceli Pivot tabelisse (see on võimas ja usaldusväärne tööriist), mis kuvab analüütilised ja summeeritud tulemused ekraanile. Igat summat saab visuaalselt üle kontrollida andmete lehelt. Töötlemisvigade suuremaks usaldusväärsuseks teevad sama protseduuri paralleelselt 3 sõltumatut isikut ja otseülekande võiks teha ka televisioon.
Kogujasse laekunud häälte faili ja selle avamise võtmed antakse üle säilitamiseks turvalises seifis. Praegu hävitatakse e-häälte fail (tegelikult selle avamise võtmed) 30 päeva jooksul peale valimisi.

4) Ohukohti e-hääletusel, kus vaatlemine ei olnud võimalik.

Miksija

12.02.2019 kirjeldasin riigi valimisteenistusele "miksija" turvanõrkuse ja tegin ettepaneku miksija kasutamisest loobuda. Juhendid näevad ette, et kogu häälte kogumise ja töötlemise protsess toimib täisautomaatselt ja vaatlejatel on visuaalselt võimalik jälgida vaid automaatnäitajate toimimist

Väljavõte ettepanekust riigi valimisteenistusele.

vastavalt juhenditele ning peale automaatprotsessi lõppemist masina poolt esitatavaid koondtulemusi. Juhul kui vaatleja siiski soovib visuaalselt ka hääletamise tulemuste ekraanile kuvamist, siis tohib seda vaatlejale näidata ainult peale häälte eraldamist digiallkirjadest, lahtikrüpteerimist ja "miksijas" segamist. Miksija on selline programmijupp, mis segab kõik sinna sisestatud hääled ja kuvab need hiljem ekraanile segatult teistsuguses järjekorras. Saamaks kindlust, et tulemus on õige ja segamisel ei tehtud sohki, trükib masin vaatleja jaoks välja tulemuse õigsuse tõendi. Misjärel võib vaatleja hakata miksijast tulnud tulemust ekraanil vaatama. Miksija kasutamine ei anna mõtlevale inimesele mitte mingisugust kindlust. Valimistulemus on masina üle kontrolli omava isiku poolt täies ulatuses manipuleeritav.

Organiseeritud e-hääletused hooldusasutustes kasutavad ära patsientide sõltuvust administratsioonist.

Riik ei monitoori e-hääletamisel kuritarvituste ohtu haiglates, hooldus- ja kinnipidamisasutustes, milliste juhatajad või juhatajate sõbrad on kandideerimas. Tehniliselt oleks see IP ja MAC kaudu võimalik, aga ei rakendata.

Väljavõte ettepanekust riigi valimisteenistusele

Kui administratsioon pakub patsientidele võimalust hääletada nende asutuste arvutite kaudu, siis ei ole hääletamisvabadus ega -saladus tagatud, patsiendid on nii otse kui kaudselt administratsiooni mõju all. Ainuõige lahendus on vastavalt seadusele kutsuda hooldusasutusse valimiste jaoskonnakomisjonist hääletuskast kohapeale ja sedakaudu võimaldada hääletamine.

Minu ettepanekule hooldusasutustele teavituskiri saata sain vastuse ja kirja näidise, et teavituskirja juba saadetaksegi. Kuid ettepanekule küsida valimiste jaoskonnakomisjonidelt peale valimisi tagasisidet, kuidas nende piirkonnas toimis hääletamine hooldusasutustes, haiglates ja kinnipidamisastustes, pole reageeritud.

Kliendirakendus ja RIA server

11.02.2019, olles RK2019 e-hääletuse vaatlejaks, kirjeldasin FB-s RIA serveris asuva turvanõrkuse (edaspidi TN1) tööpõhimõtet. Nädalaga sai see postitus 579 FB-jagamist.

"Niikaua kui mina loen hääli, mida saad sa muuta?"
Thomas Nast'i karikatuur.

TN1 põhineb hääletaja poolt valitud kandidaadi numbrile lisatava ja e-hääle sisse krüpteeritava identifikaatori ideel (nimetagem identifikaatorit edaspidi loendajaks). Loendaja lisatakse süsteemselt ja seda saab hiljem häälte kokkulugemise protsessis kasutada igale häälele soovitud kaalu andmiseks, kui hääled automaatlugemisel mitte loendada, vaid matemaatiliselt häältele lisatud loendajad liita. Kas automaatprotseduur hääled liidab või loendab, pole vaatlejale kehtivatest protseduurireeglitest tulenevalt jälgitav. Kui oleks digiallkirja ümbrikku krüpteeritud ainult hääl, siis oleks turvaline. Kuid loendaja lisamine krüpteeritavale häälele on ette nähtud VVK otsusega 08.10.2018 nr 57. E-hääletamise tehnilisest dokumentatsioonist ei selgu, et seda krüpteeringusse lisatavat loendajat mingil legaalsel moel hiljem kasutatake (mitte ajada segi juhenditest nähtuva juhuarvu genereerimisega QR-koodi tarvis kontrollrakendusele, kuivõrd viimane on kasutatav ainult paiknemise korral väljaspool krüpteeringut). Kuivõrd viidatud VVK otsus loendaja formaati ja kasutamisotstarvet ei spetsifitseeri, siis jääb kasutamine sekkuja (serveri üle kontrolli omaja) otsustada. Isegi kui juhendid spetsifitseerivad, ei ole juhendid õigusaktid (vt Riigikohtu otsus Raamatupidamise Toimkonna juhendite kohta). Neid võib mitte järgida, neid võib muuta. Sekkuja võib kontrollida ka hääletaja valijarakendust. Seega e-hääletus on rünnatav eelkõige seestpoolt. Tõe tooks päevavalgusele ainult VAADELDAVUS, mis on aga puudulik.

Näide. Hääletaja valis kandidaadi nr 1084 (Seeder), millele süsteem lisas loendajaks näiteks 1-RK2019. "1" ees on hääle väärtuse loendaja, sekkujal on võimalus „1“ üle kirjutada „0“ või „361“-ga. Kui seejärel peale digiallkirjastamist hääletaja kontrollib mobiili abil, kas serveris on tema õige valik salvestatud, siis mobiilirakendus leidis õigesti üles QR-koodi abil ainult temale kättesaadava õige hääletamistulemuse. Seejärel dekrüpteeris allkirjaümbrikus oleva faktilise valiku ja kuvas hääletajale tema tehtud valiku „1084“. Kuid hääletajal jääb igavesti teadmata, kas sekkuja võis tema antud hääle väärtuse „1“ olla asendanud hoopis väärtusega näiteks „0“ või “361“. S.t kas häälte automaatsel kokkulugemisel saab hääletaja antud ühe hääle eest saadikukandidaadile liidetud 1, 0 või 361 häält.

Idee kasutamine juba praktikas. Eelkirjeldatud "loendaja" idee leidis juba 3.03.2019 kasutamist häälte kokkulugemisel Narva jaoskonnas nr 7, loe Põhjarannik 4.03.2019. Ja seda paberhääletuse kontekstis. Valimiskomisjon märkis EKRE kandidaadile Kersti Krachtile tegelikult saadud 8 hääle asemel häälte arvuks tema kandidaadinumbri 743 ja Eesti200 kandidaadile Ahti Puurile tegelikult saadud 10 hääle asemel tema kandidaadinumbri 868. Pettuse avastas linna valimiskomisjon, kuhu jaoskonnad saadavad oma töötulemused vastavalt valimiste korraldusele ülekontrolliks. Pole teada, kas jaoskonnakomisjon võis saada inspiratsiooni minu varem avaldatud idee kirjeldusest.

Koguja logide salastamine.

Koguja (server RIA-s, kuhu hääled laekuvad) logisid VVK väitel vaatlejal ülekontrollimiseks pole võimalik küsida. Järgnevad paar kolmandate isikute postitust FB-st piltidena. Esimene pilt on utoopia valimisi reaalajas kajastanud (vist Delfi) veebilehest 03.03.2019 kell 21:19, mille järgi reformierakondlane ja eripensionär Laanet on esimestelt 20333 hääletajalt saanud juba 2299 e-häält. Loodame, et ekraanipilt on ehtne ja mitte võltsing, aga nii seda jagatakse FB-s.

Esinenud tehniliste probleemide ja nende parandamise kohta peaks VVK avaldama reaalajas selgitused. Ja logid avalikustama või vähemalt vaatlejatele tegema kättesaadavaks.

FB-s ringlev pilt e-hääletuse veebikajastusest 3.03.2019 21:19.

Jagatud kahtlustes FB-s saaks vastuse Koguja logidest.

Veel üks FB-arvamus, millele vastus peitub Koguja logides.

----------------

"Teate, seltsimehed," ütleb Stalin. "Ma pean täiesti ebaoluliseks, kes ja kuidas meil parteis hääletab. Kuid on erakordselt oluline, kes loeb hääled kokku ja kuidas" (Boris Bazhanov "Stalini endise sekretäri mälestused" peatükk 5, Pariis 1980).

kolmapäev, november 07, 2018

Keskmine vanaduspension võiks tõusta 828.27 euroni 2022 aastal

Käesolevas analüüsis vaatame, milline on Eesti vanaduspensioni tõstmisel tehniline piir. Artikkel ilmus Äripäevas 06.11.2018 ja seda refereeris ka Delfi Ärileht 07.11.2018.

Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal oli Rahandusministeeriumi finantsandmete põhjal ise arvutades 393.70 eurot. Ametliku statistikana avaldatud 405.40 eurot on suuruseks koos eripensionidega.

Vanaduspensionäre oli 2017 aasta algul koos ennetähtaegsete vanaduspensionäridega 306 586 inimest ja neile maksti kokku 1443.8 mln eurot. Eripensionäre oli 4667 inimest.[1] Kuni 2026 aastani jääb vanaduspensionäride arv suurusjärguna püsima, kuivõrd iga-aastaselt tõstetakse vanaduspensionile minemise vanust.

Kui Eesti kulutaks Euroopa Liidu riikide keskmise protsendi SKP-st vanaduspensionidele, siis Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal oleks olnud 631.19 eurot kuus.

Eesti 2017 SKP oli 23.62 miljardit eurot. Rahandusministeerium kajastas kontol 410000 (vanaduspensionid) 1340.1 mln eurot kulu ja kontol 410010 (ennetähtaegsed vanaduspensionid) 103.8 mln eurot kulu. Seega kokku kulutas Eesti 2017 aastal vanaduspensionideks 6.1% SKP-st.

EUROSTAT uusimad koondandmed on 2014 aasta kohta. Euroopa Liidu riigid kulutasid keskmiselt 9.8% SKP-st vanaduspensionideks[2]. Eesti 2017 aasta SKP-st 9.8% on 2314.8 mln eurot, mis võimaldaks maksta keskmiseks vanaduspensioniks 631.19 eurot kuus.

Kui lisaks tõsta miinimumpalk Saksamaa tasemele, siis oleks Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal olnud 707.61 eurot kuus.

Äripäevas 22.08.2018[3] autor leidis, et alampalk ei ole mitte niivõrd riigi jõukuse näitaja, kuivõrd riiklike nõuete sätestamine tööandjate kvalifikatsioonile. Vaatame, mida tooks kaasa alampalga tõstmine Saksamaa 2017 aasta tasemele (1498 eurot kuus) vanaduspensionidele?

2012 aastal USA teadlased David Cooper ja Douglas Hall, tuginedes Moody’s peaökonomisti Mark Zandi arvutustele – leidsid mõttekoja Economic Policy Institute uurimuses alampalga tõstmisest tekkivaks SKP võimenduskordaja väärtuseks vahemiku 0.53..0.74. S.t et iga alampalga tõstmisse suunatav dollar tekitab SKP tõusu 0.53..0.74 dollarit.[4]

Võttes aluseks Statistikaameti 2014 aruande PA629 töötasugruppide 200-eurosed vahemikud ja korrigeerides vahemikke 2014-2017 keskmise palgatõusu kordajaga 1.22, saame alampalga tõstmisest tekkivaks SKP tõusuks 2166.6 mln eurot. Mis tõstaks Eesti keskmist pensioni Euroopa Liidu keskmise - 9.8% SKP määra juures SKP võimenduskordajat 0.64 rakendades 689.08 eurole kuus. Lisaks arvestades sama võimenduskordajaga juurde keskmise vanaduspensioni tõusust tekkiva SKP tõusu, saame 2017 aasta tingimustele vastavaks keskmiseks vanaduspensioniks 707.61 eurot kuus.

Järgnevate aastate SKP kasvuprognoosile saame aluseks võtta Rahandusministeeriumi 2018 aasta SKP kevadprognoosi. Eesti keskmine vanaduspension tõuseks 2022 aastaks 828.27 euroni kuus.

Aasta	SKP kasvuprognoos	SKP eurodes	Vanaduspension 9.8% SKP-st
2017		26 479 841 415	707,61 €
2018	4,0%	27 539 035 072	735,91 €
2019	3,2%	28 420 284 194	759,46 €
2020	3,0%	29 272 892 720	782,25 €
2021	2,9%	30 121 806 609	804,93 €
2022	2,9%	30 995 339 000	828,27 €

Siiski peab tõdema, et OECD raporti[5] järgi Eestil (andmed Sotsiaalministeeriumilt?) on pikaajaline plaan pensione hoopis vähendada – 2060-ndal aastal kõikide pensioniliikide summaarse kogukuluni 6.3% SKP-st. Võrdluseks - Soome plaanib 2060-ndaks aastaks tänast taset 12.9% SKP-st, Saksamaa aga suurendamist 12.7% SKP-st tasemeni.

Ettevõtluskeskkonnale on vanaduspensionide suurendamine pigem hea - see tekitab täiendavat maksujõulist nõudlust ja hoiab ametnikud eemal liigsest sekkumisest vanurite toimetuleku juhtimisse.

Kui Eesti jääb aga väikese väärtusega vanaduspensionide eesmärgi juurde, siis võib oodata riigi raha järjest sagenevaid suunamisi ametnike kaudu jagatavateks dotatsioonideks vanadekodudele, sihtotstarbelisteks vanakestele suunatud toetusteks ja –teenusteks ning vanakeste taotluspõhisteks ravihüvitisteks.

[1] Statistikaameti aruanne SK110.

[2] https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Social_protection_statistics_-_pension_expenditure_and_pension_beneficiaries

[3] https://www.aripaev.ee/arvamused/2018/08/22/heldur-valdek-seeder-alampalk-voiks-tousta-kolm-korda

[4] https://www.epi.org/publication/ib341-raising-federal-minimum-wage/

[5] Pensions at a Glance 2017. OECD and G20 Indicators. OECD 2017 (tabel lk 147).

neljapäev, oktoober 04, 2018

Euroopa kohus - õpilaste rahvuspõhiselt klassidesse paigutamine on inimõiguste rikkumine

Hariduse eesmärk ei ole õppimine, vaid saamine heaks inimeseks ja võimekamaks - kui oldi õppimist alustades. Nii arvab Google esiletõstetud otsing [1]. Seega ka otsustamised – kui kiiresti ja millises ulatuses peaks toimuma üleminek eestikeelsele põhiharidusele, peaks lähtuma hariduse eesmärgist.

Robbie Lawrence for Education Week

Haridus- ja Teadusministeeriumi andmekogu massandmete 2018 aasta analüüs [2] väidab, et „vene õppekeeles õppinud valivad eesti õppekeeles põhihariduse omandanutest sagedamini haridustee jätkamiseks kutseõppeasutuse (41% vs 26%)“. Statistika seega näitab, et põhihariduses venekeelse õppevormi lõpetajad omavad edaspidi de facto madalamat konkurentsivõimet.

Põhikooli rahvusepõhiselt õppeklassidesse jagamise suhtes on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud huvipakkuva lahendi 2010 aasta kaasuses Oršuš and Others vs Croatia. 15 roma (mustlase) rahvusest endist õpilast nõudsid kohtu kaudu kompensatsiooni määramist selle eest, et nad olid põhikoolis paigutatud tulenevalt nende kehvast Horvaatia keele oskusest ainult romadest koosnevatesse klassidesse. Segregatsioon põhjustas neile emotsionaalse ja psühholoogilise kahju nii enesehinnangule kui ka identiteedile. Nad muutusid vähem konkurentsivõimelisteks. Horvaatia valitsus väitis vastu, et nende endi vanemad olid passiivsed ja ei olnud avaldanud soovi laste segaklassidesse paigutamiseks. Otsusena asjas kohus tuvastas rikkumise ja mõistis Horvaatia riigilt iga endise õpilase kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 4500 eurot.

Eestikeelsele põhiharidusele ülemineku peamiseks takistuseks pole õpilaste õppimisvõime, vaid pigem õpetajate kvalifikatsioon ja koolisüsteemi inertsus, järeldub MEIS raportist. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi valguses peaks koolisüsteem tagama õpilaste konkurentsivõime täiskasvanuks saamisel ja tööturule sisenemisel. Koolisüsteemi takerdumine inertsi või poliitilistes huvides rahvuslike emotsioonidega mängimisse möödunud aastakümnetel ei ole vabanduseks. Täna de facto ei ole eestikeelne põhiharidus endiselt kättesaadav olulisele arvule eestimaalastest. Kui riik on inimese vastu võtnud ja tunnistanud omaks passi või isikutunnistust andes, siis peab ta hoolitsema ka talle riigikeelse põhihariduse tagamise eest, tagamaks teiste kodanikega võrdset konkurentsivõimet tööturul.

Täiendus 19.09.2023:

EL kohtulahend 14.09.2023 Läti keelereformi suhtes HUDOC.

ERR refereering lahendist 19.09.2023 ERR

[1] Google answer for “What is the goal of education” on 26.09.2018

[2] Serbak, K. (2018). Mis mõjutab keskhariduseni jõudmist Eestis? Analüüs EHIS andmetel. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

reede, september 14, 2018

Kohtute andmekogu analüüs - kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt

See minu artikkel ilmus ka Uued Uudised 08.09.2018.

Kohtuistungite avalikkus tagab kohtumenetluse usaldusväärsuse

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 järgi on kohtuistungid avalikud. Siiski lubab põhiseadus erandite tegemist istungite kinniseks kuulutamiseks, kuid ainult seaduse alusel. Praktikas on kohtunikel laiad otsustuspiirid ja nii saab reaalsele olukorrale anda hinnangut ainult kohtupraktikat analüüsides. Milleks analüüsisin kohtute andmekogu aastatest 2014-08.2018. Kõik toimunud kohtuistungid kõigis esimese ja teise astme kohtutes, kokku 160 327 kohtuistungit. Analüüs ei sisalda Riigikohtu andmeid.

Kriminaalmenetluses eeluurimiskohtuniku asjades on peetud 5413 kohtuistungit, nendest kuulutatud kinniseks 1127. S.h kohtute lõikes on Tartu Ringkonnakohus kuulutanud kinniseks 90% (705/785) ja Viru Maakohus 20% (320/1580) istungitest. Seevastu Tallinna Ringkonnakohus on kuulutanud kinniseks ainult 2% (23/1212) ja Tartu Maakohus 0,1% (1/951) istungitest. Mis näitab, et eeluurimiskohtunikud käsitlevad istungi kinniseks kuulutamist meelevaldselt. Eeluurimiskohtuniku kohtuistung enamasti ei ole kohtuistung põhiseaduse mõttes, vaid on näiteks läbiotsimise määruse väljastamise otsustamise koosolek. Kohtunik teeb seda ainuisikuliselt ja kohtuistungi toimumise teadet Riigi Teatajas ei avaldata. Seetõttu edasisest analüüsist on need välja jäetud.

Alates 2016 kohtuistungite üldarv väheneb, kinniste kohtuistungite arv suureneb

2014 toimus 33 134 kohtuistungit, s.h 315 kinnist. 2017 toimus 32 305 kohtuistungit, s.h 543 kinnist. 2018 andmed ja projektsioon aasta viimasele neljale kuule viitavad veelgi kohtuistungite üldarvu vähenemist kinniste istungite arvu tõusu juures.

Kasv tekib isikute paigutamisest haiglasse ja maksualaste süütegude kriminaalmenetlustest

Harju Maakohtu piirkonnas on tsiviilkohtumenetluses tekkinud „anomaalia“ isikute paigutamisel kinniste kohtuistungitega haiglasse. 2014 (1), 2015 (16), 2016 (41), 2017 (216), 2018 8 kuud (165). Harju Maakohtu osakaal kõigist samaliigilistest istungitest on 72% ja 94% neist omakorda (412/440) on kuulutatud kinniseks.

Harju Maakohus on 2018 aastal kuulutanud kinniseks 28 maksualaste süütegude arutamist kriminaalmenetluses. Varasemalt ei ole mitte ükski kohus seda liiki kinniseks kuulutanud.

Kohtud on hakanud järjest sagedamini tsiviilkohtumenetluses toimuvaid ärakuulamisi kohtuistungina registreerima. Kinniseks kuulutatud ärakuulamistest 85% on Harju Maakohtult.

Kohtuistungi kinniseks kuulutamine istungi päeval võib varjata „vaatlejate“ väljatõstmist

Tervelt 30% kinnistest kohtuistungitest on kinniseks kuulutatud istungi toimumise päeval.

76% selles pärineb Harju Maakohtult ja 71% on sama kohtu tsiviilkohtumenetlused. Kohtuistungite kinniseks kuulutamise praktiseerimine istungi päeval annab kohtunikule võimaluse istung kuulutatakse kinniseks alles siis, kui sinna on ilmunud mõni ebamugav menetlusväline isik (vaatleja), ja see välja tõsta. Ja jällegi võimaluse istungit kinniseks mitte kuulutada, juhul kui „vaatlejaid“ pole ilmunud. Kohtunikel on võimalus sellega statistika kujunemist manipuleerida.

Andmekogus esineb lisaks 22 kohtuistungit, mis on kuulutatud kinniseks peale istungi toimumise kuupäeva.

Kokkuvõte – kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt

Kvantitatiivsete meetoditega uurimine näitab kohtuistungite kinniseks kuulutamise järsku tõusu alates 2016 aastast. Kvalitatiivsete meetoditega uurimine omakorda selgitab, et tõus tuleneb anomaaliast isikute haiglasse paigutamise istungitega ja täiendavalt salastamise praktika käivitamisest maksualaste süütegude menetlemisel. Totaalset muutust salastamise suunas ei nähtu, kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt. Statistika usaldusväärsusele seab aga suure küsimärgi istungi päeval toimuvate istungi kinnisekskuulutamiste suur arv (30% juhtudest).

Meelevaldsus väljendub lisaks kuupäeva probleemile sarnaste asjade erinevas käsitlemises eri kohtute poolt või sarnaste asjade erinevas käsitluses ühe ja sama kohtu piires. Lisaks eelpoolkirjeldatutele võiks tuua näitena maksuotsuste kohtuistungid –Tallinna Halduskohus pole pidanud neist ühegi kinniseks kuulutamist vajalikuks, aga II aste ehk Tallinna Ringkonnakohus kuulutas kinniseks 2014 (4), 2015 (1), 2016 (3), 2017 (1).

Üksikjuhtudel on kinniseks kuulutatud istungid valdkondades, kus istungi kinniseks kuulutamist on teemapõhiselt raske mõista (maksuotsused, pagulased, kindlustuslepingud, kommunaalteenuste lepingud, alaealise teovõime laiendamine jne).

Kohtutel on olemas muud laialdased võimalused, ka kohtumenetluse läbipaistvust vähem riivavate abinõude rakendamine. Kohtus teatavaks saanud asjaolude avalikustamise keelamine, mõne subjekti identiteedi varjamine, kohtuistungi segaja istungilt eemaldamine. Kohtuistungi kinniseks kuulutamine on äärmuslik, põhiseadust riivav abinõu. Kohtuistungi kinniseks kuulutamine vajab Eestis piiritlemist rakendusseadustega - vähendamaks kohtu tegevuste meelevaldsust.

kolmapäev, august 22, 2018

Alampalk on riigi nõue ettevõtja kvalifikatsioonile

Artikli toimetatud versiooni avaldasid 22.08.2018 Äripäev ja Personaliuudised.

Alampalk on sätestatud üle 90% riikidest

Kaasaegsetest palgapiirangutest kehtestas Inglismaa kuningas Edward III 1349 maksimumpalga, et toime tulla katkuepideemiale järgnenud tööjõupuuduses toimuva palgatõusuga.
Esimene kaasaegne alampalga regulatsioon on teada Inglismaa kuninga James I poolt 1604 aastast.
1890-ndatel kehtestati Uus-Meremaal ja Austraalias alampalgad, et takistada ebaausaid ettevõtjaid ära kasutama noorte ja naiste orjastamist väljapääsmatutes olukordades.
USA kehtestas alampalga 1938. Praegu kehtiv $ 7.25 tunnis sätestati juba üle 10 aasta tagasi. Jootraha saavatel ametikohtadel on alampalk ainult $ 2.13 tunnis. Paljud osariigid on omapoolsel initsiatiivil kehtestanud kõrgemad alampalgad. New Yorgi osariik $ 15 tund, California osariik on kavandanud sama 2022 aastaks.
Suurbritannias kehtib üle 25-aastastele kõrgem alampalk kui noorematele.
Käesoleval ajal on alampalk reguleeritud üle 90%-s riikidest.

Alampalk on riigi nõue ettevõtja kvalifikatsioonile

Saksamaa sätestas alampalga esmakordselt 2015. Foto AFP.

Töötajate esindusorganisatsioonid on alampalgas näinud eelkõige tööriista töötajatele minimaalsete elatusvahendite tagamiseks. Teised jälle väidavad, et alampalk peegeldab riigi jõukust – rikkad riigid kehtestavadki suuremaid alampalga nõudeid.

Kuid mõlemad selgitused on ühekülgsed – kuigi alampalgal on ka nimetatud toimed, on alampalk eelkõige riigipoolsete nõuete sätestamine oma tööandjate kvalifikatsioonile. Alampalk ettevõtjate kvalifikatsiooninõudena on universaalne ja selle hooldamiskulud olematud, kuid toime efektiivne. Samas ei takista ettevõtlust – kuni ettevõtja rahavood ei võimalda tal nõuetekohase alampalga maksmist, peab ta töö ise ära tegema. Kui tema oskused rahavooge toota ületavad alampalga piiri – siis võib ta hakata tööandjaks.

Tehniliselt seab alampalgale piirid tööjõu tootlikkus. Nii on USA mõttekoda Economic Policy Institute teinud arvutuse – kui alampalka oleks tõstetud korrelatsioonis tööjõu tootlikkuse kasvuga alates 1938 aastast, siis oleks USA alampalk täna $ 22 tunnis.

Eestil on potentsiaal 1498-euroseks alampalgaks

Eestil on nende riikide tunnused, keda ei saa pidada arenenud tööjõuturu konkurentsi riikideks. Niisugustes on alampalga muutmistel tugevam mõju riigi majandusele. Alampalga tõstmine vähendab väheefektiivse töökorralduse väljavaateid ja suurendab taibukate ja andekate ettevõtjate esile kerkimist.

Eestiga ühes majandusruumis tegutsevatel Saksamaal ja Prantsusmaal on 2018 alampalgaks € 1498, kuid ka need ei ole EL esimese kolme hulgas. Kõrgeim alampalk on Luksemburgis 1999 eurot kuus.

1992 USA-s David Card ja Alan Krueger uurisid alampalga tõstmise mõju New Jersey ja Pennsylvania kiirtoidurestoranidele. Kiirtoidurestoranid maksavad sageli alampalka. New Jerseys tõsteti alampalk $ 4.25-lt $ 5.05-le, kusjuures Pennsylvanias jäi muutumatuna $ 4.25. Vastupidiselt nõudmise ja pakkumise baasmudeli abil prognoositule suurenes töökohtade arv hoopis New Jersey’s. Hiljem tegid samad autorid analoogseid uurimisi teiste valimitega ja said jällegi sarnased tulemused. 1995 avaldasid nad oma uurimistöö „Myth and Measurement: The New Economics of the Minimum Wage“, kus järelduseks märkisid alampalga minimaalse või puuduva mõju tööhõivele.

Niisuguse järelduse paikapidavusele viitab ka ühinenud Saksamaa kogemus, kus puudus sätestatud alampalk. 2015 aastal kehtestati esimese alampalgana riigis € 8.50 tunnis (2017 tõsteti € 8.84-ni). Eelnõuna sattus äriringkondade kriitika alla: majutussektoris 36%, põllumajanduses 44% ja Saksa DV piirkonnas 30% töötajatest teenis vähem. Üks suuremaid Saksa mõttekodasid IFO Majandusinstituut hoiatas kuni 900 000 töökoha kadumisest ja letihindade tõusust (ettevõtjad delegeerivad suurenevad tööjõukulud ostjatele). Hirmud ei realiseerunud – kui oktoobris 2014 oli töötus Saksamaal 5%, siis veebruariks 2018 langenud 3,5%-le. Hinnatõusu ei toimunud.

Alampalga sidumise tava riigieelarve muude komponentidega on küsitav

Alampalga määraga on seotud vanemahüvitis, lapsepuhkuse tasu, mitmed omavalitsuste hüvitised ja mõnedes omavalitsustes ka lasteaia tasu. Oma iseloomult need seosed kasutavad ametnike mugavuse huvides ära palga alammäära kui suhteliselt stabiilset indikaatorit. Üldjuhul on taunitav selliste seoste kirjutamine seadustesse. Ka omavalitsus ei tohiks alampalga tõstmisel laiutada käsi ja öelda lapsevanematele - et teie lasteaiakoha tasu tõusu põhjustas valitsuse otsus alampalka tõsta – vaid iga omavalitsus peaks korrigeerima enda kehtestatud seosed ja hoopis vähendama lasteaiatasusid.

Kolmepoolsed läbirääkimised on ajale jalgu jäänud

AÜ läbirääkimised Keskhaiglas. Foto Andras Kralla.

Seadusest tulenevaks aluseks alampalga kehtestamisele on töölepingu seaduse § 29 lg 5, mis kohustab Vabariigi Valitsust (määrusega) kehtestama ajaühikule vastava tunnitasu alammäära. Praktika kohaselt kujuneb alampalk järgmiselt: Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Tööandjate Keskliit (ETKL) lepivad määra kokku ja valitsus annab välja määruse selle üleriigilisena sätestamiseks. See on erinevatele valitsustele olnud mugav moodus mööda hiilida vastutusest alampalgaga seotud lubaduste täitmatajätmise eest. Eesti tingimustes ei oma EAKL-il mandaati kõigi töötajate nimel kõneleda - Eurobaromeeter 2013 uuringu kohaselt kuulub sinna vaid 3% töötajatest, maksuameti andmetel 8%. EAKL 2010 aastaaruande järgi laekus neil liikmemaksu € 54 194, 2015 aastaaruande järgi € 43 545 ehk 20% vähem. Mis näitab ametiühingute jätkuvat hääbumist. Hilisemaid aastaaruandeid ei ole organisatsiooni veebilehel enam avaldatud.

ETKL läks 2018 läbirääkimistele aga ettepanekuga alampalka mitte tõsta.

Seega poliitikutel oleks aeg võtta initsiatiiv ja sätestada alampalgad koalitsioonilepingus, lõpetades nn kolmepoolsete läbirääkimiste praktika. Inimeste arvamuse küsimiseks on olemas otsedemokraatia võimalused.

Alampalga tõstmine rahastab ka sotsiaalsfääri

Rahandusministeeriumi hinnangul tõi alampalga tõus (30 eurot) 2018 aastal kaasa sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu täiendava laekumise 5,2 milj eurot. Seega kui võtta aluseks sotsiaaldemokraatide 2015 valimiste lubadus 2019-ndaks aastaks viia alampalk 800 eurole (praegu 500) – siis selle lubaduse realiseerimisel sotsiaalmaksude laekumine kasvab eeldatavalt üle 100 miljoni euro (52 milj praeguse alampalga saajate otsese palgatõusu arvelt ja täpselt prognoosimatu summa palgapüramiidi järgmiste tasemete palgatõusu arvelt). Kasvab ka tulumaksu laekumine. Väheneb palgalõhe.

Otsustaja, s.t tervise- ja tööministri portfell on Eestis sotsiaaldemokraatide käes (varem Jevgeni Ossinovski, praegu Riina Sikkut). Mis takistab neil täitmast 2015 aasta valimislubadust 2019 aastaks kehtestada alampalgaks 800 eurot?

Võime ka öelda, et Eesti majanduse juhtimine kolm korda madalama alampalga nõudega samas majandusruumis tegutseva Saksamaa omast on nagu Ferrari juhtimine Zaparožetsi juhi töövõtetega – kogu autojuhi tähelepanu on suunatud kartlikuks hoidumiseks tehnorikete eest ja Ferrari kõrgem sõidupotentsiaal jääb kasutamata.