Heldur-Valdek Seeder

kolmapäev, november 07, 2018

Keskmine vanaduspension võiks tõusta 828.27 euroni 2022 aastal

Käesolevas analüüsis vaatame, milline on Eesti vanaduspensioni tõstmisel tehniline piir. Artikkel ilmus Äripäevas 06.11.2018 ja seda refereeris ka Delfi Ärileht 07.11.2018.

Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal oli Rahandusministeeriumi finantsandmete põhjal ise arvutades 393.70 eurot. Ametliku statistikana avaldatud 405.40 eurot on suuruseks koos eripensionidega.

Vanaduspensionäre oli 2017 aasta algul koos ennetähtaegsete vanaduspensionäridega 306 586 inimest ja neile maksti kokku 1443.8 mln eurot. Eripensionäre oli 4667 inimest.[1] Kuni 2026 aastani jääb vanaduspensionäride arv suurusjärguna püsima, kuivõrd iga-aastaselt tõstetakse vanaduspensionile minemise vanust.

Kui Eesti kulutaks Euroopa Liidu riikide keskmise protsendi SKP-st vanaduspensionidele, siis Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal oleks olnud 631.19 eurot kuus.

Eesti 2017 SKP oli 23.62 miljardit eurot. Rahandusministeerium kajastas kontol 410000 (vanaduspensionid) 1340.1 mln eurot kulu ja kontol 410010 (ennetähtaegsed vanaduspensionid) 103.8 mln eurot kulu. Seega kokku kulutas Eesti 2017 aastal vanaduspensionideks 6.1% SKP-st.

EUROSTAT uusimad koondandmed on 2014 aasta kohta. Euroopa Liidu riigid kulutasid keskmiselt 9.8% SKP-st vanaduspensionideks[2]. Eesti 2017 aasta SKP-st 9.8% on 2314.8 mln eurot, mis võimaldaks maksta keskmiseks vanaduspensioniks 631.19 eurot kuus.

Kui lisaks tõsta miinimumpalk Saksamaa tasemele, siis oleks Eesti keskmine vanaduspension 2017 aastal olnud 707.61 eurot kuus.

Äripäevas 22.08.2018[3] autor leidis, et alampalk ei ole mitte niivõrd riigi jõukuse näitaja, kuivõrd riiklike nõuete sätestamine tööandjate kvalifikatsioonile. Vaatame, mida tooks kaasa alampalga tõstmine Saksamaa 2017 aasta tasemele (1498 eurot kuus) vanaduspensionidele?

2012 aastal USA teadlased David Cooper ja Douglas Hall, tuginedes Moody’s peaökonomisti Mark Zandi arvutustele – leidsid mõttekoja Economic Policy Institute uurimuses alampalga tõstmisest tekkivaks SKP võimenduskordaja väärtuseks vahemiku 0.53..0.74. S.t et iga alampalga tõstmisse suunatav dollar tekitab SKP tõusu 0.53..0.74 dollarit.[4]

Võttes aluseks Statistikaameti 2014 aruande PA629 töötasugruppide 200-eurosed vahemikud ja korrigeerides vahemikke 2014-2017 keskmise palgatõusu kordajaga 1.22, saame alampalga tõstmisest tekkivaks SKP tõusuks 2166.6 mln eurot. Mis tõstaks Eesti keskmist pensioni Euroopa Liidu keskmise - 9.8% SKP määra juures SKP võimenduskordajat 0.64 rakendades 689.08 eurole kuus. Lisaks arvestades sama võimenduskordajaga juurde keskmise vanaduspensioni tõusust tekkiva SKP tõusu, saame 2017 aasta tingimustele vastavaks keskmiseks vanaduspensioniks 707.61 eurot kuus.

Järgnevate aastate SKP kasvuprognoosile saame aluseks võtta Rahandusministeeriumi 2018 aasta SKP kevadprognoosi. Eesti keskmine vanaduspension tõuseks 2022 aastaks 828.27 euroni kuus.

Aasta	SKP kasvuprognoos	SKP eurodes	Vanaduspension 9.8% SKP-st
2017		26 479 841 415	707,61 €
2018	4,0%	27 539 035 072	735,91 €
2019	3,2%	28 420 284 194	759,46 €
2020	3,0%	29 272 892 720	782,25 €
2021	2,9%	30 121 806 609	804,93 €
2022	2,9%	30 995 339 000	828,27 €

Siiski peab tõdema, et OECD raporti[5] järgi Eestil (andmed Sotsiaalministeeriumilt?) on pikaajaline plaan pensione hoopis vähendada – 2060-ndal aastal kõikide pensioniliikide summaarse kogukuluni 6.3% SKP-st. Võrdluseks - Soome plaanib 2060-ndaks aastaks tänast taset 12.9% SKP-st, Saksamaa aga suurendamist 12.7% SKP-st tasemeni.

Ettevõtluskeskkonnale on vanaduspensionide suurendamine pigem hea - see tekitab täiendavat maksujõulist nõudlust ja hoiab ametnikud eemal liigsest sekkumisest vanurite toimetuleku juhtimisse.

Kui Eesti jääb aga väikese väärtusega vanaduspensionide eesmärgi juurde, siis võib oodata riigi raha järjest sagenevaid suunamisi ametnike kaudu jagatavateks dotatsioonideks vanadekodudele, sihtotstarbelisteks vanakestele suunatud toetusteks ja –teenusteks ning vanakeste taotluspõhisteks ravihüvitisteks.

[1] Statistikaameti aruanne SK110.

[2] https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Social_protection_statistics_-_pension_expenditure_and_pension_beneficiaries

[3] https://www.aripaev.ee/arvamused/2018/08/22/heldur-valdek-seeder-alampalk-voiks-tousta-kolm-korda

[4] https://www.epi.org/publication/ib341-raising-federal-minimum-wage/

[5] Pensions at a Glance 2017. OECD and G20 Indicators. OECD 2017 (tabel lk 147).

neljapäev, oktoober 04, 2018

Euroopa kohus - õpilaste rahvuspõhiselt klassidesse paigutamine on inimõiguste rikkumine

Hariduse eesmärk ei ole õppimine, vaid saamine heaks inimeseks ja võimekamaks - kui oldi õppimist alustades. Nii arvab Google esiletõstetud otsing [1]. Seega ka otsustamised – kui kiiresti ja millises ulatuses peaks toimuma üleminek eestikeelsele põhiharidusele, peaks lähtuma hariduse eesmärgist.

Robbie Lawrence for Education Week

Haridus- ja Teadusministeeriumi andmekogu massandmete 2018 aasta analüüs [2] väidab, et „vene õppekeeles õppinud valivad eesti õppekeeles põhihariduse omandanutest sagedamini haridustee jätkamiseks kutseõppeasutuse (41% vs 26%)“. Statistika seega näitab, et põhihariduses venekeelse õppevormi lõpetajad omavad edaspidi de facto madalamat konkurentsivõimet.

Põhikooli rahvusepõhiselt õppeklassidesse jagamise suhtes on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud huvipakkuva lahendi 2010 aasta kaasuses Oršuš and Others vs Croatia. 15 roma (mustlase) rahvusest endist õpilast nõudsid kohtu kaudu kompensatsiooni määramist selle eest, et nad olid põhikoolis paigutatud tulenevalt nende kehvast Horvaatia keele oskusest ainult romadest koosnevatesse klassidesse. Segregatsioon põhjustas neile emotsionaalse ja psühholoogilise kahju nii enesehinnangule kui ka identiteedile. Nad muutusid vähem konkurentsivõimelisteks. Horvaatia valitsus väitis vastu, et nende endi vanemad olid passiivsed ja ei olnud avaldanud soovi laste segaklassidesse paigutamiseks. Otsusena asjas kohus tuvastas rikkumise ja mõistis Horvaatia riigilt iga endise õpilase kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 4500 eurot.

Eestikeelsele põhiharidusele ülemineku peamiseks takistuseks pole õpilaste õppimisvõime, vaid pigem õpetajate kvalifikatsioon ja koolisüsteemi inertsus, järeldub MEIS raportist. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi valguses peaks koolisüsteem tagama õpilaste konkurentsivõime täiskasvanuks saamisel ja tööturule sisenemisel. Koolisüsteemi takerdumine inertsi või poliitilistes huvides rahvuslike emotsioonidega mängimisse möödunud aastakümnetel ei ole vabanduseks. Täna de facto ei ole eestikeelne põhiharidus endiselt kättesaadav olulisele arvule eestimaalastest. Kui riik on inimese vastu võtnud ja tunnistanud omaks passi või isikutunnistust andes, siis peab ta hoolitsema ka talle riigikeelse põhihariduse tagamise eest, tagamaks teiste kodanikega võrdset konkurentsivõimet tööturul.

Täiendus 19.09.2023:

EL kohtulahend 14.09.2023 Läti keelereformi suhtes HUDOC.

ERR refereering lahendist 19.09.2023 ERR

[1] Google answer for “What is the goal of education” on 26.09.2018

[2] Serbak, K. (2018). Mis mõjutab keskhariduseni jõudmist Eestis? Analüüs EHIS andmetel. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

reede, september 14, 2018

Kohtute andmekogu analüüs - kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt

See minu artikkel ilmus ka Uued Uudised 08.09.2018.

Kohtuistungite avalikkus tagab kohtumenetluse usaldusväärsuse

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 järgi on kohtuistungid avalikud. Siiski lubab põhiseadus erandite tegemist istungite kinniseks kuulutamiseks, kuid ainult seaduse alusel. Praktikas on kohtunikel laiad otsustuspiirid ja nii saab reaalsele olukorrale anda hinnangut ainult kohtupraktikat analüüsides. Milleks analüüsisin kohtute andmekogu aastatest 2014-08.2018. Kõik toimunud kohtuistungid kõigis esimese ja teise astme kohtutes, kokku 160 327 kohtuistungit. Analüüs ei sisalda Riigikohtu andmeid.

Kriminaalmenetluses eeluurimiskohtuniku asjades on peetud 5413 kohtuistungit, nendest kuulutatud kinniseks 1127. S.h kohtute lõikes on Tartu Ringkonnakohus kuulutanud kinniseks 90% (705/785) ja Viru Maakohus 20% (320/1580) istungitest. Seevastu Tallinna Ringkonnakohus on kuulutanud kinniseks ainult 2% (23/1212) ja Tartu Maakohus 0,1% (1/951) istungitest. Mis näitab, et eeluurimiskohtunikud käsitlevad istungi kinniseks kuulutamist meelevaldselt. Eeluurimiskohtuniku kohtuistung enamasti ei ole kohtuistung põhiseaduse mõttes, vaid on näiteks läbiotsimise määruse väljastamise otsustamise koosolek. Kohtunik teeb seda ainuisikuliselt ja kohtuistungi toimumise teadet Riigi Teatajas ei avaldata. Seetõttu edasisest analüüsist on need välja jäetud.

Alates 2016 kohtuistungite üldarv väheneb, kinniste kohtuistungite arv suureneb

2014 toimus 33 134 kohtuistungit, s.h 315 kinnist. 2017 toimus 32 305 kohtuistungit, s.h 543 kinnist. 2018 andmed ja projektsioon aasta viimasele neljale kuule viitavad veelgi kohtuistungite üldarvu vähenemist kinniste istungite arvu tõusu juures.

Kasv tekib isikute paigutamisest haiglasse ja maksualaste süütegude kriminaalmenetlustest

Harju Maakohtu piirkonnas on tsiviilkohtumenetluses tekkinud „anomaalia“ isikute paigutamisel kinniste kohtuistungitega haiglasse. 2014 (1), 2015 (16), 2016 (41), 2017 (216), 2018 8 kuud (165). Harju Maakohtu osakaal kõigist samaliigilistest istungitest on 72% ja 94% neist omakorda (412/440) on kuulutatud kinniseks.

Harju Maakohus on 2018 aastal kuulutanud kinniseks 28 maksualaste süütegude arutamist kriminaalmenetluses. Varasemalt ei ole mitte ükski kohus seda liiki kinniseks kuulutanud.

Kohtud on hakanud järjest sagedamini tsiviilkohtumenetluses toimuvaid ärakuulamisi kohtuistungina registreerima. Kinniseks kuulutatud ärakuulamistest 85% on Harju Maakohtult.

Kohtuistungi kinniseks kuulutamine istungi päeval võib varjata „vaatlejate“ väljatõstmist

Tervelt 30% kinnistest kohtuistungitest on kinniseks kuulutatud istungi toimumise päeval.

76% selles pärineb Harju Maakohtult ja 71% on sama kohtu tsiviilkohtumenetlused. Kohtuistungite kinniseks kuulutamise praktiseerimine istungi päeval annab kohtunikule võimaluse istung kuulutatakse kinniseks alles siis, kui sinna on ilmunud mõni ebamugav menetlusväline isik (vaatleja), ja see välja tõsta. Ja jällegi võimaluse istungit kinniseks mitte kuulutada, juhul kui „vaatlejaid“ pole ilmunud. Kohtunikel on võimalus sellega statistika kujunemist manipuleerida.

Andmekogus esineb lisaks 22 kohtuistungit, mis on kuulutatud kinniseks peale istungi toimumise kuupäeva.

Kokkuvõte – kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt

Kvantitatiivsete meetoditega uurimine näitab kohtuistungite kinniseks kuulutamise järsku tõusu alates 2016 aastast. Kvalitatiivsete meetoditega uurimine omakorda selgitab, et tõus tuleneb anomaaliast isikute haiglasse paigutamise istungitega ja täiendavalt salastamise praktika käivitamisest maksualaste süütegude menetlemisel. Totaalset muutust salastamise suunas ei nähtu, kohtuistungite kinniseks kuulutamine toimub stabiilselt meelevaldselt. Statistika usaldusväärsusele seab aga suure küsimärgi istungi päeval toimuvate istungi kinnisekskuulutamiste suur arv (30% juhtudest).

Meelevaldsus väljendub lisaks kuupäeva probleemile sarnaste asjade erinevas käsitlemises eri kohtute poolt või sarnaste asjade erinevas käsitluses ühe ja sama kohtu piires. Lisaks eelpoolkirjeldatutele võiks tuua näitena maksuotsuste kohtuistungid –Tallinna Halduskohus pole pidanud neist ühegi kinniseks kuulutamist vajalikuks, aga II aste ehk Tallinna Ringkonnakohus kuulutas kinniseks 2014 (4), 2015 (1), 2016 (3), 2017 (1).

Üksikjuhtudel on kinniseks kuulutatud istungid valdkondades, kus istungi kinniseks kuulutamist on teemapõhiselt raske mõista (maksuotsused, pagulased, kindlustuslepingud, kommunaalteenuste lepingud, alaealise teovõime laiendamine jne).

Kohtutel on olemas muud laialdased võimalused, ka kohtumenetluse läbipaistvust vähem riivavate abinõude rakendamine. Kohtus teatavaks saanud asjaolude avalikustamise keelamine, mõne subjekti identiteedi varjamine, kohtuistungi segaja istungilt eemaldamine. Kohtuistungi kinniseks kuulutamine on äärmuslik, põhiseadust riivav abinõu. Kohtuistungi kinniseks kuulutamine vajab Eestis piiritlemist rakendusseadustega - vähendamaks kohtu tegevuste meelevaldsust.

kolmapäev, august 22, 2018

Alampalk on riigi nõue ettevõtja kvalifikatsioonile

Artikli toimetatud versiooni avaldasid 22.08.2018 Äripäev ja Personaliuudised.

Alampalk on sätestatud üle 90% riikidest

Kaasaegsetest palgapiirangutest kehtestas Inglismaa kuningas Edward III 1349 maksimumpalga, et toime tulla katkuepideemiale järgnenud tööjõupuuduses toimuva palgatõusuga.
Esimene kaasaegne alampalga regulatsioon on teada Inglismaa kuninga James I poolt 1604 aastast.
1890-ndatel kehtestati Uus-Meremaal ja Austraalias alampalgad, et takistada ebaausaid ettevõtjaid ära kasutama noorte ja naiste orjastamist väljapääsmatutes olukordades.
USA kehtestas alampalga 1938. Praegu kehtiv $ 7.25 tunnis sätestati juba üle 10 aasta tagasi. Jootraha saavatel ametikohtadel on alampalk ainult $ 2.13 tunnis. Paljud osariigid on omapoolsel initsiatiivil kehtestanud kõrgemad alampalgad. New Yorgi osariik $ 15 tund, California osariik on kavandanud sama 2022 aastaks.
Suurbritannias kehtib üle 25-aastastele kõrgem alampalk kui noorematele.
Käesoleval ajal on alampalk reguleeritud üle 90%-s riikidest.

Alampalk on riigi nõue ettevõtja kvalifikatsioonile

Saksamaa sätestas alampalga esmakordselt 2015. Foto AFP.

Töötajate esindusorganisatsioonid on alampalgas näinud eelkõige tööriista töötajatele minimaalsete elatusvahendite tagamiseks. Teised jälle väidavad, et alampalk peegeldab riigi jõukust – rikkad riigid kehtestavadki suuremaid alampalga nõudeid.

Kuid mõlemad selgitused on ühekülgsed – kuigi alampalgal on ka nimetatud toimed, on alampalk eelkõige riigipoolsete nõuete sätestamine oma tööandjate kvalifikatsioonile. Alampalk ettevõtjate kvalifikatsiooninõudena on universaalne ja selle hooldamiskulud olematud, kuid toime efektiivne. Samas ei takista ettevõtlust – kuni ettevõtja rahavood ei võimalda tal nõuetekohase alampalga maksmist, peab ta töö ise ära tegema. Kui tema oskused rahavooge toota ületavad alampalga piiri – siis võib ta hakata tööandjaks.

Tehniliselt seab alampalgale piirid tööjõu tootlikkus. Nii on USA mõttekoda Economic Policy Institute teinud arvutuse – kui alampalka oleks tõstetud korrelatsioonis tööjõu tootlikkuse kasvuga alates 1938 aastast, siis oleks USA alampalk täna $ 22 tunnis.

Eestil on potentsiaal 1498-euroseks alampalgaks

Eestil on nende riikide tunnused, keda ei saa pidada arenenud tööjõuturu konkurentsi riikideks. Niisugustes on alampalga muutmistel tugevam mõju riigi majandusele. Alampalga tõstmine vähendab väheefektiivse töökorralduse väljavaateid ja suurendab taibukate ja andekate ettevõtjate esile kerkimist.

Eestiga ühes majandusruumis tegutsevatel Saksamaal ja Prantsusmaal on 2018 alampalgaks € 1498, kuid ka need ei ole EL esimese kolme hulgas. Kõrgeim alampalk on Luksemburgis 1999 eurot kuus.

1992 USA-s David Card ja Alan Krueger uurisid alampalga tõstmise mõju New Jersey ja Pennsylvania kiirtoidurestoranidele. Kiirtoidurestoranid maksavad sageli alampalka. New Jerseys tõsteti alampalk $ 4.25-lt $ 5.05-le, kusjuures Pennsylvanias jäi muutumatuna $ 4.25. Vastupidiselt nõudmise ja pakkumise baasmudeli abil prognoositule suurenes töökohtade arv hoopis New Jersey’s. Hiljem tegid samad autorid analoogseid uurimisi teiste valimitega ja said jällegi sarnased tulemused. 1995 avaldasid nad oma uurimistöö „Myth and Measurement: The New Economics of the Minimum Wage“, kus järelduseks märkisid alampalga minimaalse või puuduva mõju tööhõivele.

Niisuguse järelduse paikapidavusele viitab ka ühinenud Saksamaa kogemus, kus puudus sätestatud alampalk. 2015 aastal kehtestati esimese alampalgana riigis € 8.50 tunnis (2017 tõsteti € 8.84-ni). Eelnõuna sattus äriringkondade kriitika alla: majutussektoris 36%, põllumajanduses 44% ja Saksa DV piirkonnas 30% töötajatest teenis vähem. Üks suuremaid Saksa mõttekodasid IFO Majandusinstituut hoiatas kuni 900 000 töökoha kadumisest ja letihindade tõusust (ettevõtjad delegeerivad suurenevad tööjõukulud ostjatele). Hirmud ei realiseerunud – kui oktoobris 2014 oli töötus Saksamaal 5%, siis veebruariks 2018 langenud 3,5%-le. Hinnatõusu ei toimunud.

Alampalga sidumise tava riigieelarve muude komponentidega on küsitav

Alampalga määraga on seotud vanemahüvitis, lapsepuhkuse tasu, mitmed omavalitsuste hüvitised ja mõnedes omavalitsustes ka lasteaia tasu. Oma iseloomult need seosed kasutavad ametnike mugavuse huvides ära palga alammäära kui suhteliselt stabiilset indikaatorit. Üldjuhul on taunitav selliste seoste kirjutamine seadustesse. Ka omavalitsus ei tohiks alampalga tõstmisel laiutada käsi ja öelda lapsevanematele - et teie lasteaiakoha tasu tõusu põhjustas valitsuse otsus alampalka tõsta – vaid iga omavalitsus peaks korrigeerima enda kehtestatud seosed ja hoopis vähendama lasteaiatasusid.

Kolmepoolsed läbirääkimised on ajale jalgu jäänud

AÜ läbirääkimised Keskhaiglas. Foto Andras Kralla.

Seadusest tulenevaks aluseks alampalga kehtestamisele on töölepingu seaduse § 29 lg 5, mis kohustab Vabariigi Valitsust (määrusega) kehtestama ajaühikule vastava tunnitasu alammäära. Praktika kohaselt kujuneb alampalk järgmiselt: Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Tööandjate Keskliit (ETKL) lepivad määra kokku ja valitsus annab välja määruse selle üleriigilisena sätestamiseks. See on erinevatele valitsustele olnud mugav moodus mööda hiilida vastutusest alampalgaga seotud lubaduste täitmatajätmise eest. Eesti tingimustes ei oma EAKL-il mandaati kõigi töötajate nimel kõneleda - Eurobaromeeter 2013 uuringu kohaselt kuulub sinna vaid 3% töötajatest, maksuameti andmetel 8%. EAKL 2010 aastaaruande järgi laekus neil liikmemaksu € 54 194, 2015 aastaaruande järgi € 43 545 ehk 20% vähem. Mis näitab ametiühingute jätkuvat hääbumist. Hilisemaid aastaaruandeid ei ole organisatsiooni veebilehel enam avaldatud.

ETKL läks 2018 läbirääkimistele aga ettepanekuga alampalka mitte tõsta.

Seega poliitikutel oleks aeg võtta initsiatiiv ja sätestada alampalgad koalitsioonilepingus, lõpetades nn kolmepoolsete läbirääkimiste praktika. Inimeste arvamuse küsimiseks on olemas otsedemokraatia võimalused.

Alampalga tõstmine rahastab ka sotsiaalsfääri

Rahandusministeeriumi hinnangul tõi alampalga tõus (30 eurot) 2018 aastal kaasa sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu täiendava laekumise 5,2 milj eurot. Seega kui võtta aluseks sotsiaaldemokraatide 2015 valimiste lubadus 2019-ndaks aastaks viia alampalk 800 eurole (praegu 500) – siis selle lubaduse realiseerimisel sotsiaalmaksude laekumine kasvab eeldatavalt üle 100 miljoni euro (52 milj praeguse alampalga saajate otsese palgatõusu arvelt ja täpselt prognoosimatu summa palgapüramiidi järgmiste tasemete palgatõusu arvelt). Kasvab ka tulumaksu laekumine. Väheneb palgalõhe.

Otsustaja, s.t tervise- ja tööministri portfell on Eestis sotsiaaldemokraatide käes (varem Jevgeni Ossinovski, praegu Riina Sikkut). Mis takistab neil täitmast 2015 aasta valimislubadust 2019 aastaks kehtestada alampalgaks 800 eurot?

Võime ka öelda, et Eesti majanduse juhtimine kolm korda madalama alampalga nõudega samas majandusruumis tegutseva Saksamaa omast on nagu Ferrari juhtimine Zaparožetsi juhi töövõtetega – kogu autojuhi tähelepanu on suunatud kartlikuks hoidumiseks tehnorikete eest ja Ferrari kõrgem sõidupotentsiaal jääb kasutamata.

JÄRGNEB REKLAAM - GOOGLE ROBOTITE MEELITAMISEKS SMARTLIFE .EE VEEBILEHELE.

neljapäev, august 09, 2018

Siseminister Anvelt huvikonfliktis

Siseminister Andres Anvelt süüdistab justiitsminister Reinsalu politseinikupalga ja eripensioni paralleelset saamist kehtestava eelnõu kooskõlastamata jätmises

Siseminister Anvelt püüdis maikuus läbi suruda seaduseelnõud, mille järgi politseinikele pensioniea täitumisel hakataks paralleelselt palgaga maksma eripensioni[1]. Praegu kehtiv seadus ei luba maksta politsei eripensioni politseiametnikuna töötamise ajal. Mistõttu politseiametnikud suunduvad peale eripensioni vormistamist muudele avaliku- või erasektori ametikohtadele. Politsei eripension vormistatakse enamasti 50-aastaseks saamisel.

Keskmine politsei eripension on 2018 aastal ligi 817 eurot, suurim üle 4200 euro. 2016 töötas PPA-s üle 150 politseipensionäri, kes olid üldjuhul tsiviilteenistujateks ümber vormistatud.

Seaduseelnõud esitades siseminister põhjendas, järgmisel viiel aastal jõuab PPA-s pensionivanusesse üle 900 politseiametniku ja neid on vaja motiveerida politseinikuna tööle edasi jääma. Eelnõu kooskõlastamisest keeldunud Isamaa (justiitsminister Urmas Reinsalu) vastupidi rõhutas: “Riik on võtnud sihiks eripensionite kaotamise, mitte eripensioni ja sissetuleku paralleelselt kasutatavaks muutmise”.

Saksamaa politseinik töötab 10 aastat kauem, riigitööga paralleelselt pensioni ei saa

Eesti politseinikud hakkavad eripensioni saama 50 eluaasta täitumisel. Kuigi PPVS sätestas juba 2010 aastast alates politseiniku pensionivanuseks 55, siis seadusele lisatud rakendusseadus muutis seaduse mõju ja eripension vormistatakse endiselt enamasti 50-aastaselt.

Saksamaal on politseiametniku minimaalne nõutav vanus pensioni vormistamiseks 60 aastat. Käesoleval ajal on see tõstmisel 62 eluaastani.

Saksamaal politseiametnikule eripensioni ei ole, ta saab pensioni ühtedel alustel muude avaliku sektori töötajatega. Politseiametnikele ja sõjaväelastele on ette nähtud võimalused ametikohale mittevastavuse korral minna pensionile ka enne 60-aastaseks saamist (mõnevõrra vähendatud pensioniga). Statistika järgi on selle võimaluse kasutajaid ligi 9%. Muudel avaliku sektori töötajatel on pensionivanus 5 aastat kõrgem – 65 (tulevikus 67).

Seega võrreldes muude avaliku sektori töötajatega on saksa politseiniku boonuseks 5 aastat varem pensionile saamine. Eesti politseinikul on mitmekordsed boonused – 15 aastat varasem pensionile saamine, topelt suurem eripension jms.

Saksamaal kehtib lisaks reegel, mille järgi avalikus sektoris töötamise ajal riigipensioni ei maksta.

Seega Eesti siseminister Anvelti seaduseelnõu soovis vastupidiseid arenguid, võrreldes „vanade“ EL liikmesriikidega Saksamaa näitel.

Anvelt saab 2019 aastal 50-aastaseks, jõudes eripensionäri vanusesse

· Sündinud 30.09.1969.

· 1987 asus õppima Tallinna Miilitsa Erikeskkooli.

· Töötas miilitsa või politseinikuna 1989-2006.

· Miilitsas ja politseis töötanud seega kokku 17 aastat. Staaž 1.03.1991-1.09.1994 arvestatakse kolmekordsena ja eripensioni annab ka miilitsakoolis õppimine, milledest lisandub veel 9 eripensionistaaži aastat.

Eluliselt on siseministri huvi hakata saama politsei eripensioni esimesest võimalikust, s.t 2019 aastast. Kuid tema seaduseelnõu oleks võimaldanud ka tal endal Riigikogu järgmisesse koosseisu mittekuulumise korral asuda paralleelselt eripensioniga tööle mõnele politseijuhi ametikohale, kus saab edaspidi teenida täis maksimaalsest politseistaažist puuduolevad 4 aastat ja siis eripensioni staaž lasta ümber arvutada. Uue tulusa ametikoha politseis saavad tagada vaid suhted PPA juhiga. Mistõttu on eluliselt mõistetav siseminister Anvelti möödavaatamine nii idapiiri ehituse maksumusega toimuvast kui muudest PPA probleemidest. Elmar Vaheri asemel PPA-le „võõra“ peadirektori määramine tõmbaks kriipsu Anvelti jätkukarjääri võimalustele politseis. Anvelt on eluliselt huvitatud Elmar Vaheri püsimisest ametikohal.

Anveltile eripensioni määramine on õiguslik segapundar

Anvelt ja Vaher idapiiri kallinemisi selgitamas.
Foto Priit Simson.

Eesti eripensionide süsteemi iseloomustab suur õiguslik fragmenteeritus. Erinevate eripensionide maksmise tingimused, pensionile õigust andev vanus, staažinõuded ja pensioni arvutamise kord erinevad suuresti või on üksikjuhtumitel määratletavad - seejuures puudub erisustel enamasti ratsionaalne põhjendus riigi seisukohalt. Loetlematud erisused on loodud konkreetsete isikute või olukordade tarvis, mitte riigi vajaduste tarvis.

Anvelt töötas 2001-2003 Keskkriminaalpolitsei direktorina, aga seda ametikohta enam ei eksisteeri (Keskkriminaalpolitsei on alates 2010 ühendatud PPA koosseisu). Seaduse järgi peaks ta eripensionina saama 65-75 protsenti vastava ametikoha tänasest palgast. Kui ametikohta pole olemas, siis otsustab PPA peadirektor, millise tänase ametikoha palk eripensioni arvutamise aluseks võtta. Suurim politseipension on täna üle 4200 euro kuus ja reguleerimatuses tehtava kaalutlusotsusega on sarnane tase võimalik määrata ka Anveltile. Jällegi saavad määravaks tema suhted PPA peadirektoriga.

Anvelti tulevik nii eripensioni suuruses, puuduolevate staažiaastate täisteenimise võimaluses kui ka ametikoha saamine sõltub PPA peadirektorist

Maikuu algul jättis Isamaa kooskõlastamata Elmar Vaheri teiseks ametiajaks ametisse nimetamise, mis ärritas siseminister Anveltit niivõrd, et see käivitas meediakampaania[2].

Elmar Vaheri asemel mõni teine isik PPA peadirektori kohal võib Anveltile kaasa tuua prognoosimatud muutused tema enda eripensioni suurusesse, puuduolevate staažiaastate täisteenimise võimalusse ja politseilise ametikoha saamisesse.

Süsteemiväline PPA peadirektor võib viia aga ka olukorrani, kus PPA suunab palgarahad ametisolevate politseiametnike palkade tõstmisesse ja lõpetab üldse ära eripensionide maksmise. Või lõpetab ära eripensionide tõstmise ja külmutab need.

Anvelti Riigikogust väljajäämise korral on eluliselt usutav, et Elmar Vaher tekitab tema jaoks mõne politseilise ametikoha. Ja oma seaduseelnõu jõustumisel hakkaks ta saama paralleelselt eripensioni. Tema koondamine muutuks samuti üsna võimatuks – sest juba praegu kehtiva seaduse järgi tuleb politseiametniku ametikoha koondamisel maksta hüvitust 10 kuu palga ulatuses. Politseiprefekti ametikohal näiteks on palk praegu 4000 eurot, seega siis oleks eripensionäri koondamistasu 40 000 eurot. Ja sama perioodi eest saaks Anvelt ka paralleelselt eripensioni.

Seega kuigi võib öelda, et Anvelt tegutses seaduseelnõu läbisurumise katsel politsei eripensionäride huvides, tegutses ta olulisel määral ka iseenda huvides. Mis sisaldab huvide konflikti.

[1] http://epl.delfi.ee/news/eesti/reinsalu-tombas-anvelti-pensioniealiste-politseinike-edasitootamise-plaanile-pidurit?id=82107451

[2] https://www.err.ee/828129/irl-otsustas-vaheri-uueks-ametiajaks-kinnitamist-mitte-vetostada

neljapäev, mai 17, 2018

Lavrovi briljantne piirileping

18.05.2018 möödub 13 aastat 2005 aasta Eesti-Vene piirilepingu allkirjastamisest, kust Venemaa allkirja hiljem ära võttis. Riigikogus ootab ratifitseerimist uus piirileping, millest erakonnad valimiste eel piinlikult vaikivad.

PIIRILEPING ON VENEMAA KAUGELEVAATAV VÄLISPOLIITILINE HUVI

Lavrov briljantse välisministrina mõistab, et varem või hiljem hakkab Venemaa euroopa-poliitika aluseks olevat Potsdami konverentsi formaalpiiridest lähtumise poliitikat kahjustama Tartu rahulepingu piiride mittejärgimine kui topeltstandard välispoliitikas (lepingujärgsed piirid, kontrolljooned või ajaloolised rahvusterritooriumid?). Venemaal on juba piirivaidlused Hiinaga 1867-ndast ja Jaapaniga 1945-ndast aastast, Krimmi annekteerimine ja Ukraina tüli, ilmselt muudki. Lavrov mõistab, et on tark jäädavalt likvideerida võimalused Venemaad Tartu rahulepingu rikkumises süüdistada. Milleks on vaja muuta tühiseks Tartu rahuleping või vähemalt rahvusvahelisele üldsusele tekitada mulje, et Tartu rahu on ajalugu ja valitseb uus reaalsus.

Urmas Paet oli saanud välisministriks Reformierakonna parteipoliitikuna. Tema on pragmaatik, kellele tehti Andrus Ansipi valitsuse poolt ülesanne viia edukalt lõpuni kellegi poolt tööplaani sissekirjutatud läbirääkimised Venemaaga. Seega Eesti poole ambitsioonid ja tagamõtted läbirääkimistel piirdusid ootusega saada valitsuse tööplaan täidetud ja õpikuteooriale vastav ilus piirijutt Venemaaga allkirjastatud. Šampanja, selfide ning ordenite jagamise saatel pühitsetud.

Lepingu ettevalmistamist juhtisid Lavrov ja Paet

Sergei Lavrov (foto Aljazeera) ja Urmas Paet (foto AP/Bruno Luca)

Sergei Lavrov – Venemaa välisminister alates 2004. Sündinud 1950, armeenlasest isa, gruusia venelasest ema. Nii vene kui armeenia kodakondsus. Lõpetas keskkooli hõbemedaliga, on harrastanud draamanäitlemist. Kuigi välisministriks edutas tema Putin, identifitseeritakse Lavrovi välismaal pigem vene riigiametnikuna ja mitte poliitikuna, teda ei peeta Putini siseringi kuuluvaks. Briljantne diplomaat – põhjalik, ustav, äärmiselt mõtestatud läbirääkija Venemaa huvides.
Urmas Paet – Eesti välisminister 2005-2014, Reformierakonna liige alates 1999. Sündinud 1974, hariduselt Tartu Ülikooli lõpetanud politoloog. Töötanud ajakirjanikuna ja raadioajakirjanikuna, Reformierakonna nõunikuna, Nõmme linnaosavanemana, kultuuriministrina ja välisministrina. Praegu europarlamendi liige.

EESTI 2014 AASTA PIIRILEPING VENEMAAGA ON JÕUSTAMATA

18.02.2014 Paeti ja Lavrovi poolt Moskvas allkirjastatud piirileping on mõlema riigi poolt siiani ratifitseerimata. Varasemalt, 18.05.2005 Moskvas allkirjastatud piirilepingult võttis Venemaa sinna juba antud allkirjad ära reaktsioonina Riigikogu poolt ratifitseerimisel lisatud preambulale. Põhjuseks Venemaa huvidele mittesobiva Tartu rahu nimetamine preambulas.

PEALE 2019 AASTA MÄRTSI PIIRILEPINGU RATIFITSEERIMINE TÕENÄOLINE

Riigikogus praegune koosseis enam ei ürita piirilepingut ratifitseerida. See teema ajaks koalitsiooni lõhki. Üldjoontes SDE ja RE on poolt, IRL, EKRE ja Vabaerakond vastu. Ratifitseerimiseks oleks vaja 2/3 Riigikogu koosseisu häälteenamus. Põhiseaduse § 122 ütleb, et maismaapiir on määratletud Tartu rahulepingu ja teiste riikidevaheliste lepingutega, mistõttu põhiseaduse muutmine ei ole vajalik. Niisugune seaduseelnõu autorite seisukoht on kahetsusväärne, sest mõistlik oleks "muude riikidevaheliste lepingute" all mõista vaid piiririba suhtes kokkulepitavaid pisiparandusi ja mitte täiesti uue piirijoone vedamist.

On oht, et kui 2019 märtsis toimuvate Riigikogu valimiste tulemusena moodustatakse Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon, siis piirileping ratifitseeritakse juba ilma selle sidumiseta Tartu rahulepingu lisaks.

Läti 2007 aasta piirileping Venemaaga ei toonud sõprust

Sarnaselt Eestiga lisas Läti oma 2005 maikuus allkirjastatud piirilepingule preambula viitega 1920 aasta Riia rahulepingule. Tollest ajast pärineb Putinile omistatud tsitaat: “Surnud eesli kõrvu näevad nad, mitte Põtalovo rajooni”. Läti ja Venemaa piirileping ratifitseeriti ja jõustus 18.12.2007. “Riia nõustus piirilepingule alla kirjutama Moskva tingimustel”, väitis Venemaa päevaleht Izvestia. Läti-Vene piirileping tagajärjena ei võtnud pingeid maha kahe riigi suhetelt ja Venemaa jätkas Läti süüdistamist muulaste ahistamises ja natsismis. Venemaa pidas piirilepingu saavutamist Lätiga oma diplomaatiliseks võiduks ja ei asunud naaberriigi elu kergemaks muutma muude suhteid pingestavate küsimuste päevakorralt mahavõtmisega.

Piirilepingu poolt- ja vastuargumendid

Eesti huvide pooltargumendid võttis kokku Äripäev esimese lepingu allkirjastamise päeval 18.05.2005 tsitaatidega tollastelt tuntud inimestelt ja pealkirjastas “Eesti-Vene piirileping toob suhetesse juriidilise selguse”[1].
Piirilepingu praegusel kujul sõlmimisele algas vastuseis vabadusvõitleja Enn Tarto ja tollase põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi avaldustega, kes nägid piirilepingus eelkõige ohtu Tartu rahulepingu kestvusele, aga ka Eesti-poolset nõrka läbirääkimistööd[2]. Helir-Valdor Seeder märgib: “Tegelikult pole kunagi Eesti-Vene suhted sõltunud Eesti-poolsest tegevusest ja tahtest, vaid Venemaa poolsest huvist või rahvusvahelisest olukorrast”.
Seeder toob ära elektrijaamade riskide lahendamata jätmise, Venemaale kuuluva Narva hüdroelektrijaama toodangu ebaõiglase jaotumise, lahendamata Narva jõe looduskeskkonna ja kalavarude kaitse, piiriületusprotsessi reguleerimatuse jne, lõpetades: “100 aasta pärast on tõenäolisem Eesti riik Tartu rahulepingu piirides, kui Venemaa tänastes piirides”.
Õiguskantsler Allar Jõks 2005 aastal [3]: “Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa lugeda iseenesestmõistetavaks. Kuna ratifitseerimisele kuuluvad piirilepingud Tartu rahulepingut ei nimeta, siis ei kohaldu neile automaatselt ka Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art. 30 (”Ühes ja samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine”). Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti vabariik tacite nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt (1940. aastal) minetanud või 2005. aasta piirileping asendab ratifitseerimisel Tartu rahulepingu täies ulatuses, muutes viimase sisuliselt kehtetuks või unarusse langenuks (desuetudo)”.

Ja nüüd tuleb otsustada - kas uue piirilepingu ratifitseerimisega Eesti taganeb rahvusvahelisel areenil ja suhetes Venemaaga ajaloolisest Tartu rahust, kuid samal ajal siseriikliku propagandana jääb inimestele rääkima - et jah, meil Tartu rahu kehtib?

[1] https://www.aripaev.ee/uudised/2005/05/17/eesti-vene-piirileping-toob-suhetesse-juriidilise-selguse

[2] https://arvamus.postimees.ee/1198938/helir-valdor-seeder-piirilepingu-solmimine-sellisel-kujul-ei-vasta-eesti-huvidele

[3] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/preambul-kurikuulus-takistus-mis-2005-aastal-nurjas-piirilepingu-venemaaga?id=67964713

Lehed