Lehed

neljapäev, mai 17, 2018

Lavrovi briljantne piirileping

18.05.2018 möödub 13 aastat 2005 aasta Eesti-Vene piirilepingu allkirjastamisest, kust Venemaa allkirja hiljem ära võttis. Riigikogus ootab ratifitseerimist uus piirileping, millest erakonnad valimiste eel piinlikult vaikivad.

PIIRILEPING ON VENEMAA KAUGELEVAATAV VÄLISPOLIITILINE HUVI

Lavrov briljantse välisministrina mõistab, et varem või hiljem hakkab Venemaa euroopa-poliitika aluseks olevat Potsdami konverentsi formaalpiiridest lähtumise poliitikat kahjustama Tartu rahulepingu piiride mittejärgimine kui topeltstandard välispoliitikas (lepingujärgsed piirid, kontrolljooned või ajaloolised rahvusterritooriumid?). Venemaal on juba piirivaidlused Hiinaga 1867-ndast ja Jaapaniga 1945-ndast aastast, Krimmi annekteerimine ja Ukraina tüli, ilmselt muudki. Lavrov mõistab, et on tark jäädavalt likvideerida võimalused Venemaad Tartu rahulepingu rikkumises süüdistada. Milleks on vaja muuta tühiseks Tartu rahuleping või vähemalt rahvusvahelisele üldsusele tekitada mulje, et Tartu rahu on ajalugu ja valitseb uus reaalsus.

Urmas Paet oli saanud välisministriks Reformierakonna parteipoliitikuna. Tema on pragmaatik, kellele tehti Andrus Ansipi valitsuse poolt ülesanne viia edukalt lõpuni kellegi poolt tööplaani sissekirjutatud läbirääkimised Venemaaga. Seega Eesti poole ambitsioonid ja tagamõtted läbirääkimistel piirdusid ootusega saada valitsuse tööplaan täidetud ja õpikuteooriale vastav ilus piirijutt Venemaaga allkirjastatud. Šampanja, selfide ning ordenite jagamise saatel pühitsetud.

Lepingu ettevalmistamist juhtisid Lavrov ja Paet

Sergei Lavrov (foto Aljazeera) ja Urmas Paet (foto AP/Bruno Luca)
  • Sergei Lavrov – Venemaa välisminister alates 2004. Sündinud 1950, armeenlasest isa, gruusia venelasest ema. Nii vene kui armeenia kodakondsus. Lõpetas keskkooli hõbemedaliga, on harrastanud draamanäitlemist. Kuigi välisministriks edutas tema Putin, identifitseeritakse Lavrovi välismaal pigem vene riigiametnikuna ja mitte poliitikuna, teda ei peeta Putini siseringi kuuluvaks. Briljantne diplomaat – põhjalik, ustav, äärmiselt mõtestatud läbirääkija Venemaa huvides.
  • Urmas Paet – Eesti välisminister 2005-2014, Reformierakonna liige alates 1999. Sündinud 1974, hariduselt Tartu Ülikooli lõpetanud politoloog. Töötanud ajakirjanikuna ja raadioajakirjanikuna, Reformierakonna nõunikuna, Nõmme linnaosavanemana, kultuuriministrina ja välisministrina. Praegu europarlamendi liige.

EESTI 2014 AASTA PIIRILEPING VENEMAAGA ON JÕUSTAMATA

18.02.2014 Paeti ja Lavrovi poolt Moskvas allkirjastatud piirileping on mõlema riigi poolt siiani ratifitseerimata. Varasemalt, 18.05.2005 Moskvas allkirjastatud piirilepingult võttis Venemaa sinna juba antud allkirjad ära reaktsioonina Riigikogu poolt ratifitseerimisel lisatud preambulale. Põhjuseks Venemaa huvidele mittesobiva Tartu rahu nimetamine preambulas.

PEALE 2019 AASTA MÄRTSI PIIRILEPINGU RATIFITSEERIMINE TÕENÄOLINE

Riigikogus praegune koosseis enam ei ürita piirilepingut ratifitseerida. See teema ajaks koalitsiooni lõhki. Üldjoontes SDE ja RE on poolt, IRL, EKRE ja Vabaerakond vastu. Ratifitseerimiseks oleks vaja 2/3 Riigikogu koosseisu häälteenamus. Põhiseaduse § 122 ütleb, et maismaapiir on määratletud Tartu rahulepingu ja teiste riikidevaheliste lepingutega, mistõttu põhiseaduse muutmine ei ole vajalik. Niisugune seaduseelnõu autorite seisukoht on kahetsusväärne, sest mõistlik oleks "muude riikidevaheliste lepingute" all mõista vaid piiririba suhtes kokkulepitavaid pisiparandusi ja mitte täiesti uue piirijoone vedamist.

On oht, et kui 2019 märtsis toimuvate Riigikogu valimiste tulemusena moodustatakse Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon, siis piirileping ratifitseeritakse juba ilma selle sidumiseta Tartu rahulepingu lisaks. 

Läti 2007 aasta piirileping Venemaaga ei toonud sõprust

Sarnaselt Eestiga lisas Läti oma 2005 maikuus allkirjastatud piirilepingule preambula viitega 1920 aasta Riia rahulepingule. Tollest ajast pärineb Putinile omistatud tsitaat: “Surnud eesli kõrvu näevad nad, mitte Põtalovo rajooni”. Läti ja Venemaa piirileping ratifitseeriti ja jõustus 18.12.2007. “Riia nõustus piirilepingule alla kirjutama Moskva tingimustel”, väitis Venemaa päevaleht Izvestia. Läti-Vene piirileping tagajärjena ei võtnud pingeid maha kahe riigi suhetelt ja Venemaa jätkas Läti süüdistamist muulaste ahistamises ja natsismis. Venemaa pidas piirilepingu saavutamist Lätiga oma diplomaatiliseks võiduks ja ei asunud naaberriigi elu kergemaks muutma muude suhteid pingestavate küsimuste päevakorralt mahavõtmisega.

Piirilepingu poolt- ja vastuargumendid

  • Eesti huvide pooltargumendid võttis kokku Äripäev esimese lepingu allkirjastamise päeval 18.05.2005 tsitaatidega tollastelt tuntud inimestelt ja pealkirjastas “Eesti-Vene piirileping toob suhetesse juriidilise selguse”[1].
  • Piirilepingu praegusel kujul sõlmimisele algas vastuseis vabadusvõitleja Enn Tarto ja tollase põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi avaldustega, kes nägid piirilepingus eelkõige ohtu Tartu rahulepingu kestvusele, aga ka Eesti-poolset nõrka läbirääkimistööd[2]. Helir-Valdor Seeder märgib: “Tegelikult pole kunagi Eesti-Vene suhted sõltunud Eesti-poolsest tegevusest ja tahtest, vaid Venemaa poolsest huvist või rahvusvahelisest olukorrast”.
  • Seeder toob ära elektrijaamade riskide lahendamata jätmise, Venemaale kuuluva Narva hüdroelektrijaama toodangu ebaõiglase jaotumise, lahendamata Narva jõe looduskeskkonna ja kalavarude kaitse, piiriületusprotsessi reguleerimatuse jne, lõpetades: “100 aasta pärast on tõenäolisem Eesti riik Tartu rahulepingu piirides, kui Venemaa tänastes piirides”.
  • Õiguskantsler Allar Jõks 2005 aastal [3]: “Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa lugeda iseenesestmõistetavaks. Kuna ratifitseerimisele kuuluvad piirilepingud Tartu rahulepingut ei nimeta, siis ei kohaldu neile automaatselt ka Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art. 30 (”Ühes ja samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine”). Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti vabariik tacite nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt (1940. aastal) minetanud või 2005. aasta piirileping asendab ratifitseerimisel Tartu rahulepingu täies ulatuses, muutes viimase sisuliselt kehtetuks või unarusse langenuks (desuetudo)”.
Ja nüüd tuleb otsustada - kas uue piirilepingu ratifitseerimisega Eesti taganeb rahvusvahelisel areenil ja suhetes Venemaaga ajaloolisest Tartu rahust, kuid samal ajal siseriikliku propagandana jääb inimestele rääkima - et jah, meil Tartu rahu kehtib?

pühapäev, aprill 01, 2018

Kaasus eripensionäride süvariigiga*

Minu kogemus esimestest sammudest poliitikas - erakonna asutamises osalemine, kandideerimine Riigikogu 2015 valimistel, järgnenud poliitrepressioonid ning kohtuvõitlus 2015-2018 ebaausate õigusametnike subkultuuriga. 2.12.2015 Tallinnas viibides helistati televisioonist, tule kohe stuudiosse, tahame sinuga saate teha. Saates meenutasin Eesti 1934-1936 "vaikiva ajastu" tekkimist ja küsisin - kas ühiskond on jõudmas samasse tagasi? Saade:
Eellugu. 2014 aasta oktoobris olin üheks kirjus seltskonnas, kes soovides muutusi stagneerunud ja ärastatud ühiskondlikku ellu, asutasid tollase Vabaerakonna (täna kuulun IRL-i). Töötasin Keskkriminaalpolitseis tsiviilteenistujast kriminaalanalüütikuna, puudusid seaduslikud piirangud poliitilises tegevuses osalemiseks. Põhiliseks agendaks poliitikas sai jõustruktuuride kaasajastamine ja (seni tabu all olnud) sotsiaalsüsteemi ebakohtadest diskussiooni tõstatamine.
2015 võidetud spordimedalitest valik. S.h politsei meistri ja kaitsejõudude meistri medalid.
Sündmused. Teatasin erakonda astumisest ja kandideerimiskavatsusest ise oma otsesele ülemusele 16.12.2014 arenguvestluse käigus (ajakirjandusele hiljem PPA valetas, et nad said mujalt teada). 2 päeva hiljem kutsuti büroojuhiks tõusnud Mati Ombleri kabinetti "seltsimehelikku kohtusse" ja ärritunud büroojuht esitas ultimaatumi - kui tahan politseis edasi töötada, pean kohe astuma erakonnast välja ja loobuma valimistel kandideerimisest. PPA peadirektor Elmar Vaher on "probleemiga" kursis. Peale nõupidamist erakonna juhtidega vormistasin nende soovitusel erakonnast väljaastumise erakondade registris ja saatsin büroojuhi nõutud digiallkirjastatud teate talle - astusin erakonnast välja, aga kandideerimisest valimistel keeldun loobumast.

05.01.2015 kutsus büroojuht uuesti "kohvile" ja soovitas rääkida majanduskuritegude büroo juhiga uue töökoha leidmiseks. Keskkriminaalpolitsei juht ja PPA juht on "probleemiga" kursis. Kui jätkan kandideerimist valimistel, siis vormistame koondamise.

24.04.2015 pandi minu kabinetti tööle minu väljavahetamiseks valitud tsivilist Aldo Kask, kes nimetati politseiametnikuks. Viimasel tööpäeval enne minu pikemat puhkust ja matka välismaal kutsus 29.09.2015 büroojuht järjekordselt "kohvile", kus uuris närviliselt - kas relv on puhkuseks ära antud. Kui sai kinnituse, et on ära antud - siis tutvustas relvastatud manukate juuresolekul koondamisteadet koondamisega alates 01.12.2015.

Kujunenud olukord. Miilitsaametnikud olid käitunud inetult. Minu põhiseaduslikud õigused kodanikuna olid jalge alla tallatud, ka oli ametnike poolt toime pandud 3 karistusseadustikus kirjeldatud kuritegu, oli narritud koondamisteate andmisega puhkusele mineku päeval - siis polnud valikut ja sellest teemast sai väljakutse nagu spordivõistlus tõsisele spordimehele. Ja politseisse oli mind 2004 aastal tööle võtnud tollane politseipeadirektor Antropov, seega mul kui endisel talitusejuhil polnud tänuvõlga vahepeal hariduseta saapavargast peadirektoriks tõusnud Elmar Vaherile või lihtsast juhtivinspektorist üleöö politseimajoriks edutatud Mati Omblerile.

Demokraatias peavad muutusi algatama ja läbi viima inimesed, keda olukord ei rahulda. Vastupidi on bolševismis - vähemus (või võimu mitteomajad) peavad vastuvaidlematult kuuletuma enamuse diktatuurile. Seega oli saatus (s.t ebaausad ametnikud) mind pannud olukorda, millega tuli leppida või millega tuli võidelda. Puudus võimalus kompromissiks, minule ei olnud kohta kavandatud Taavi Rõivase, Hanno Pevkuri ja Elmar Vaheri esindatavate eripensionäridest "isade" toiduahelasse.

Mis siis ikka, miilitsad - ka mind magistrikraadiga juristina huvitab - kuivõrd õiglaselt Eesti kohtusüsteem oma nõukogudeaegses järjepidevuses toimib?

I. ESIALGSE ÕIGUSKAITSE TAOTLEMINE

Õiguses kehtib üldprintsiip, kui on ette näha kahju tekkimist, siis tuleb esimesel võimalusel kasutusele võtta abinõud kahju tekkimise vältimiseks.

27.10.2015 esitasin Tallinna halduskohtule kaebuse esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja koondamise õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohtunik Elle Kask tagastas kaebuse 29.10.2015 läbivaatamatult põhjendusega, et koondamise teadet ei saa vaidlustada, kuna see on vaid informatiivne teatis. 08.11.2015 saatsin Horvaatias matkal olles uuendatud kaebuse - muutes formuleeringu koondamise toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja lõpetamiseks ning esialgse õiguskaitse rakendamiseks. 09.11.2015 teatas kohtunik Elle Kask kaebuse läbivaatamata jätmisest. 12.11.2015 esitasin Itaalias viibides määruskaebuse Tallinna ringkonnakohtule. Kohtumäärusega 28.01.2016  (K.Pikamäe, R.Plaks, V.Saaremets) haldusasjas 3-15-2788 jäeti kaebus rahuldamata põhjendusega, et tuleb koondamise käskkiri ära oodata ja alles seda saab vaidlustada. Kuna koondamine aga oli juba toimunud 1.12.2015, siis polnud võimalik/mõtet ringkonnakohtu määrust enam Riigikohtus vaidlustada.

Märkus: hiljem põhiseadusliku järelevalve käigus Riigikohtule vastates (dokument allpool lingitud) õiguskantslerit esindanud endine juhtiv riigiprokurör Heili Sepp väitis, et nii halduskohus kui ringkonnakohus eksisid.

Pdf dokument: Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2016 määrus

II. PROOVIME KURITEOKAEBUSEGA OLUKORDA PÖÖRATA

Ebaausad politseiametnikud olid toime pannud 3 sellist tegu, milliste toimumise korral nad ise teisi inimesi tavapäraselt karistavad. Ilmselt loodeti tõendamatusele ehk olukorrale sõna sõna vastu. Kuid ametnikele üllatuseks olid mul olemas "kõvad" tõendid ja edasises menetluses ei tekkinud kordagi küsimust faktide tõendatuses. Näiteks büroojuht eemaldas mind büroo meililistist ja siis saatis ise n.ö selja taga läbimõtlemata meili büroole selgituseks (pdf dokument). Mina olin ametnikuna alati piinliku täpsusega püüdnud inimeste seaduslikke õigusi austada, mistõttu mind selline võimu üleminek sulide kätte häiris eriliselt. Ma ei suutnud sellega ilma võitluseta leppida. Ametnike toimepandud kuriteod olid:

1) Valimisvabaduse rikkumine - karistusseadustiku § 162.
2) Ühinemisvabaduse rikkumine - karistusseadustiku § 155 (varasem § 159).
3) Ametialane võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine (§ 299; § 344; § 345).

Asjas tegi kõrgeima astme lahendi Tallinna ringkonnakohus kohtunik Urmas Reinola, määrus kriminaalmenetluse alustamisest keeldumises.

KarS § 155 kuriteomenetlust ei alustatud, sest: "M. Ombleri sooviks ei olnud rikkuda kaebaja ühinemisvabadust, kuivõrd M. Ombler tegutses oma struktuuriüksuse huvidest lähtuvalt ning tal puudus ametiväline subjektiivne huvi kaebaja poliitilise ühenduse liikmelisuse fakti vastu".

KarS § 162 pareeris kohtunik põhjendusega: "Tulenevalt KarS §-st 162 ei ole samuti võimalik sedastada kuriteotunnuste esinemist KarS § 162 järgi. Nimelt, kahtlust ei ole selles, et M. Ombleri käitumine ei olnud suunatud kaebaja valimisõiguste vastu ehk tema tegevus ei olnud suunatud valimisvabaduse rikkumisele KarS § 162 mõttes, vaid tulenevalt H.-V. Seederi töö iseloomust tekkis kahtlus selles, et H.-V. Seeder ei saa oma tööülesandeid täita, kandideerides samaaegselt Riigikogu valimistel".

KarS §§ 299, 344, 345 suhtes kohtunik leidis: "Seega käesoleval juhul ei ole üheseid andmeid, mis kinnitaksid, et koondamine oli kantud muust eesmärgist kui ühe ametikoha kaotamise vajadusest ning et H.-V. Seederi koondamise näol on tegemist nn fiktiivse tehinguga, milleks kasutati intellektuaalset võltsingut".

Lõppastme dokumendid pdf formaadis:
- Kaebus ringkonnakohtule 11.01.2016 kriminaalmenetluse alustamata jätmises;
- Ringkonnakohtu määrus 01.02.2016 kaebuse rahuldamata jätmises.

III. KAEBUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVES

Põhiseadus siiski kehtib? Kuna põhiseaduse kehtivust ei õnnestunud tõestada ei halduskohtus ega riigiprokuratuuris, siis tuli pöörduda 19.03.2017 individuaalkaebusega põhiseaduslikkuse järelevalves Riigikohtusse. Riigikohus küsis arvamust kaebuses justiitsministrilt, riigiprokurörilt, õiguskantslerilt ja Riigikogu PJK-lt. Vastused olid üsna naljakad ja kuigi ühes samas asjas, väga erinevad. Naljakam teistest oli endise juhtiva riigiprokuröri Heili Sepa koostatud õiguskantsleri arvamus. Lisan dokumendid pdf formaadis.

- Individuaalkaebus 19.03.2017
- Justiitsministri arvamus 20.04.2017
- Peaprokuröri arvamus 24.04.2017
- Õiguskantsleri arvamus 21.04.2017
- Riigikogu PSK arvamus 09.05.2017
- Kannatanu seisukoht arvamuste suhtes 17.05.2017
- Riigikohtu PSJK määrus 06.06.2017

Riigikohtu PSJK otsustas kaebust menetlusse mitte võtta, kuna kannatanul on olemas muud võimalused kaitsta oma õigusi.

IV. HÜVITISE NÕUDMINE TÖÖÕIGUSVAIDLUSES

Kui ei ole võimalik enam valimisvabadust ja enda põhiseaduslikke õigusi kaitsta, siis nõuame valuraha hüvitiseks! Ka Riigikohtu PSJK ütles oma määruses, et kannatanul on võimalik oma õigusi kaitsta käimasolevas (tööõigus)vaidluses.

Tallinna halduskohus jättis tähelepanuta või rahuldamata kõik kannatanu nõuded, kuid omapoolsel argumendil mõistis samas kannatanu kasuks välja 3 kuu keskmise palga ja menetluskulu 500 eurot. PPA vaidlustas kohtuotsuse, millele kannatanu reageeris vastuapellatsiooniga. Kannatanu avastas, et PPA on vabade ametikohtade aruande nime all esitanud ringkonnakohtule korraldatud konkursside aruande, s.t aruande võltsinud. Ka ringkonnakohus jättis kannatanu argumendid tähelepanuta neile vastamata, ja jättis muutmata kannatanu kasuks tehtud maakohtu otsuse. PPA kaebas edasi Riigikohtusse, millele kannatanu sekundeeris vastukassatsiooniga. Riigikohus tühistas Tallinna halduskohtu otsuse ja lõpetas menetluse. Riigikohus kannatanu esitatud argumente ei hinnanud ega põhistanud, vaid ainult PPA argumente. Dokumendid pdf formaadis:

- PPA kassatsioonkaebus Riigikohtule
- Kannatanu vastukassatsioon
     Analüüs vaba ametikoha tähendusest
     Analüüs vanuse diskrimineerimine võrdlevas õiguses
- Riigikohtu otsus

V. KOKKUVÕTE

Riigikohtu otsusest ei nähtu vastukassatsiooni ja sellele lisatud analüüside läbivaatamist ega isegi mitte märkust nende kõlbmatuks kuulutamise kohta. Ometi oli Riigikohus varem teatanud nende menetlusse võtmisest. Seega Riigikohus on ignorantselt jätnud lahendamata just selle, milles oli palunud kujundada seisukohta kannatanu. Kannatanul oli hea töö, head analüüsid nii kaasuses kui võrdlevas õiguses tehtud - mis oleks võimaldanud eesti õigust ja riiklikku mõtlemist suure sammu võrra edasi arendada. Kuid Riigikohus valis laiskuse ja vassimise tee. Kannatanul ei tekkinud tunnet, et Riigikohus oleks õiglust otsinud. Või kasvõi natukenegi olnud huvitatud õigusteooria arengust ...

Menetlusõiguse vaates:

  1. esimeses kohtuastmes antakse kaebajale õigus, kuid motiveeritakse kogu lugu vigaselt. 
  2. teise astmesse kaebavad ametnikud asja ise edasi. Seadus lubab esmasel kaebajal vaidlustada ainult siis, kui nõue ka vaidlustatakse. Aga rahuldatud nõuet ei saa ise vaidlustada ...
  3. Riigikohtus vaadatakse lahend läbi kallutatult ja sisendiks märgitakse lahendiga haakuvad argumendid ja tõendid.


Riigikohtu halduskolleegiumil oli kaasuses võimalus (ja kohustus) anda motiveeritud õiguslik hinnang kogu teemale ja sellega arendada siseriiklikku õigust - kuid Riigikohtu halduskolleegium (Jüri Põld, Indrek Koolmeister, Nele Parrest-Siitam) läks ignoreerimise ja vassimise teed.

Demokraatlikus riigis on olemas ka võimalused valimistel kandideerimist seaduslikult piirata - millest kirjutasin 27.12.2015 "Politsei ja ametnike õigusest vabale arvamuseavaldamisele". Ametnike omavoli on lubamatu, valimisõiguse piirangud tohivad tuleneda ainult seadusest. Eriti karm on olukord, kui omavolilisi piiranguid rakendavad need ametnikud, kelle kohustuseks on inimeste õigusi kaitsta.

VI. Kustutatud varasemad menetlust kajastanud blogilehed:

- "Koondatud RK valimistel kandideerimise pärast" 30.11.2015
- "Tõendid, tõendid, tõendid" 03.12.2015
- "Ametnike subkultuurne ringkäendus"10.03.2016
- "PPA võltsis apellatsiooni" 12.11.2016


Trumpi valimiskampaania plakat. www.buchanan.org

*) - "SÜVARIIK" (deep state) termina sai laiemalt tuntuks USA presidendi Trumpi valimiskampaania käigus. Sellega väljendati (lobby)gruppide mõju (valitsuste) otsustusprotsessidele, kus mõju on püsiv ja pikaajaline ning mõju ei muuda ka administratsioonide vahetumine. Süvariiki peetakse tugevaks pigem Venemaal ja Türgis, Eestis on ekslikult termini väljamõtlemist omistatud Helmedele. Eestis ilmneb süvariigi tunnuseid eelkõige eripensionäride subkultuuris, mida toidab poliitkorruptsioon eripensionidega.

Kuidas sündis Eesti Vabariigi "uus" kohtusüsteem, milline on üldjuhul ise omale uued liikmed valinud (läbi ajaloo on Riigikogu jätnud vaid üheainsa riigikohtuniku kandidaadi kinnitamata). 25.02.1993 andis endine TRÜ politruk Rait Maruste Riigikogule ametivande Riigikohtu esimehe ametikohale asumiseks ja esitas riigikohtunike kandidaatide nimekirja. Kõik kandidaadid olid endised NLKP liikmed. 27.05.1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas.Väljavõte Riigikohtu 'algkoosseisu' ametissenimetamise stenogrammist 25.02.1993:

teisipäev, märts 27, 2018

Vanuse diskrimineerimine võrdlevas õiguses

I.               REGULATSIOONIDE AJALUGU
Vanuse diskrimineerimise (Age Discrimination, edaspidi AD) on Euroopas ja seega Eestis uus õigusinstrument, mida mõtestada on sobiv Euroopa Liidu (EL) ja võrdleva õiguse kontekstis.

1.1.  27.11.2000 võttis Euroopa Komisjon vastu direktiivi 2000/78/EC[1] (edaspidi direktiiv), mille Art 18 sätestas liikmesriikidele pikendatud tähtajaga kohustuse hiljemalt 6 aasta jooksul 02.12.2006 harmoniseerida siseriiklik seadusandlus AD osas.
1.2.  Eesti ühines EL-iga 01.05.2004, erandeid direktiivi rakendamiseks ei sätestatud[2]. 01.01.2009 jõustus Eesti võrdse kohtlemise seadus[3]. Mis materiaalõiguses detailseks ei lähe, kuid sätestab võrdõigusvoliniku institutsiooni. Direktiiv on abiks siseriikliku õiguse tõlgendamisel, õiguse puudumisel aga otsekohaldatav.
1.3.  Saksamaal jõustus Allgemeines Gleichbehandlungsgesetz (AGG) 01.08.2006[4].
1.4.  Suurbritannias Age Discrimination Act 2006 jõustus 01.10.2006. Hiljem selle asendas Equality Act 2010[5] (lühend EqA2010), mis jõustus 01.10.2012.
1.5.  USA-s keelati 1964 esmalt rassiline diskrimineerimine (Civil Rights Act of 1964) ja sellele järgnevalt vanuseline diskrimineerimine (Age discrimination in Employment Act of 1967, lühend ADEA)[6]. ADEA SEC. 631 alusel rakendatakse kaitset alates vanusest 40. Hiljem lisandus Age Discrimination Act 1975 (lühend ADA), mille sihtgrupiks on föderaalabi saavad tööandjad, näiteks haridusasutused. USA-s on lisaks rikkalikult osariikide täiendavaid regulatsioone, neid me analüüsis ei vaatle.

II.             PÖÖRATUD TÕENDAMISKOHUSTUS
Direktiivi 2000/78/EC preambula lõige 31 sätestab pööratud tõendamiskohustuse (shifted burden of proof)[7]. Vanuse diskrimineerimise kahtluse korral töösuhtes on tõendamiskohustus tööandjal. Detailsemalt käsitleb pööratud tõendamiskohustust artikkel 10.

USA föderaalõigus (interpretations) sätestab analoogselt 29 CFR c.14 § 1625.7 (d)[8]:
Whenever the “reasonable factors other than age” defense is raised, the employer bears the burdens of production and persuasion to demonstrate the defense“. Ibid, (b): „When an employment practice uses age as a limiting criterion, the defense that the practice is justified by a reasonable factor other than age is unavailable“.

III.           AD KONTSEPTSIOON DIREKTIIVIS
3.1.  Direct discrimination – kui ühte isikut koheldakse vähemsoodsalt võrreldes teistega;
3.2.  Indirect discrimination – kui sätestatakse regulatsioon, kriteerium või praktika, mille rakendumine viib (kaitstud omadustega) isiku vähemsoodsasse olukorda võrreldes teistega;
3.3.  Harassment – ahistamise mõiste sisustamisel rakendatakse siseriiklikku õigust.

Kontseptsioon sisaldub direktiivi artiklis 2. Erandid on lubatud, kui neil on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. Erandid loetleb artikkel 6. Erandid peavad tööandja eesmärkide saavutamiseks olema proportsionaalsed ja vajalikud.

Indirect discrimination - rakendamise näide Ühendkuningriikide (UK) õigusest: Kui optikakaupluses müüakse odavamaid näidiseksemplare ainult isikutele, kes omavad töökohta (selline reegel paneb vähemsoodsasse olukorda vanemad isikud, kes on pensionil)[9].

IV.           AD KONTSEPTSIOON ADEA-s
29 USC § 623 (a). On ebaseaduslik:
(1) vanuse tõttu keelduda tööle võtmisest või töölt vabastada, diskrimineerida tasu, töötingimuste, tähtaegade või privileegidega;
(2) piirata, eristada või klassifitseerida töötajaid viisil, mis põhjustaks töötaja võimaluste ja staatuse halvenemist tema vanuse läbi;
(3) vähendada töötaja töötasu määra selle peatüki nõuetega vastavuse tagamiseks.

USA Kongressi deklaratsioonist eesmärkidele (29 USC § 621):
(a)(2) vanusepiirangute kasutamine töövõime määratlemise asemel on saanud levinud praktikaks, ja mõnes teises kontekstis kasulik praktika võib grupipõhiselt ebasoovitavaid tagajärgi tuua;
(b) selle akti eesmärk on soodustada võimetel põhinevat töökorraldust vanusel põhineva asemel; keelata vanuse diskrimineerimine; leida väljundeid vanusega kaasnevate probleemide lahendamisel.

Seega AD kontseptsioon on nii USA-s kui EL-is sisus kattuv. Kuid USA regulatsioon on juba 50 aastat töötanud, EL regulatsioon ainult 11 aastat.

V.             TÕENDAMINE
5.1.  Tõendusmaterjali kogumine ja hoidmine. Direktiiv ei sätesta tõendusmaterjali kogumise ja hoidmise ettekirjutatud metoodikaid. Tõendamiskohustuse kandja peab vaidluse tekkimisel igakordselt leidma asjakohased faktid ja asitõendid ise ning need esitama. ADEA (29 CFR § 1627.3)[10] ütleb, et tõendusmaterjalide vorm on vaba. Loetleb üles (miinimum) dokumentatsiooni, hoidmise metoodika ja tähtajad.

5.2.  Metoodika ettekäänete (pretext[11]) ja kaalutluste (considerations) eristamiseks.

Direktiivi artiklid 9-12 panevad liikmesriikidele kohustuse luua direktiiviga tagatud AD õiguskaitseks vajalikud siseriiklikud protseduurid. Metoodikate täpsustamist direktiivist ei nähtu. Artikkel 17 kohustab kehtestama sanktsioonid, mis võivad seisneda ka kompensatsiooni maksmise kohustuse kehtestamises, peavad olema efektiivsed, proportsionaalsed ja hoiatavad.

ADEA 29 CFR § 1625.7 (e)[12] sätestab direktiivist arusaadavamalt kriteeriumeid, milliste alusel on võimalik testida vaidlusaluste väidete liigitamist kas ettekääneteks või kaalutlusteks:

(1)  Väidete mõni muu põhjendus kui vanus on asjakohane nimetada vaid siis, kui seda on võimalik samamoodi tajuda ka ADEA-st lähtuva sarnastes tingimustes tegutseva vastutustundliku tööandja vaates. Kas erisust tahetakse teha mõistlikel kaalutlustel ja mitte vanusel, tuleb selgitada kõikide asjassepuutuvate faktide ja olustike põhjal igakordselt asjaolusid kaalutledes. Et üldse kasutada RFOA[13] (s.t standard)kaitset, peab tööandja tõendama oma sammude vajalikkust mõistliku tulevikuväljavaate tagamiseks, või legaalse tegevuseesmärgi saavutamiseks ja administreerimist mõistlikul viisil, arvestades teadaolnud fakte ja olukordi või neid, millised oleks tööandjale pidanud teada olema.
(2)  Kaalutluste hulka kuulub, mis testivad mõistlikkust ja mitte vanusel põhinevust, kuid pole piiratud:
(i)     Millises ulatuses on tegevus tööandja äritegevuse eesmärkidega proportsionaalne;
(ii)    Millises ulatuses tööandja defineeris tegevust tabavalt ja rakendas ausameelselt ja täpselt, k.a ulatus millises keskastmejuhtidele oli antud juhiseid ja koolitusi tegevuse rakendamiseks ja diskrimineerimise ärahoidmiseks;
(iii)  Millises ulatuses tööandja piiras keskastmejuhtide kaalutluste võimalikku subjektiivsust, eriti kui on keskastmejuhtidelt on palutud lähtuda kriteeriumitest mis võivad kaasneda negatiivsete AD stereotüüpidega;
(iv)  Millises ulatuses tööandja oli teadlik oma praktikast kui negatiivselt vanemaealist töötajaskonda mõjutavast; ja
(v)    Tekitatud kahjustuste aste (s.t tagajärjed) kaitstud vanuserühma (s.t 40+) kuuluvatele, s.h nii kahju ulatus isikule kui ka kahjustatud isikute arv kokku, aga ka ulatus millises tööandja teeb samme tekkinud kahju leevendamiseks, selliste sammude faktilise tõendamise ulatuses.
(3)  Mõistlikke ettesätestatud kaalutlusi või kombinatsioone muude faktorite kui vanus tuvastamiseks ei eksisteeri. Samuti ei pruugi mõne mõistliku faktori tuvastatus olla veel piisav tegevuse seaduslikuks lugemisele.

VI.           SEOS KAASUSEGA
Kui me vaatleme PPA kaitsepositsiooni AD episoodis, siis on see nii direktiivi kui ADEA valguses hale, olematu. PPA ainukesed argumendid läbi menetluse on olnud:

a)     PPA ülesannete täitmine on võimalik tagada ühe võrra väiksema teenistujate arvuga;       
(pretext: 6000 teenistujaga organisatsioonis on iga töötaja alati asendatav, mistõttu tõenditega põhistamata paljasõnalised väited tööskeemi muutuse objektiivsusele ja muutuse käivitanud käsuliinile on sisutühjad. Ka on sisutühi ja pretext PPA väide, et oli võimalik saada hakkama ühe võrra väiksema töötajate arvuga – kuna nii eelarveaasta algul ja lõpul oli töötajate arv sama – üks võeti juurde samale tööle ja üks koondati; kusjuures tegelikult täidetud tööülesandeid kajastanud MS Exceli vihikut kohtule hindamiseks ei antud);
b)    Koondamise esimeseks mõõdikuks kahest oli alaealiste laste arv;     
(pretext: see väide töötab väitja enda vastu. Kuna alaealiste laste arvu kasutamine on direktiivi kontseptsioonis „indirect discrimination“, mis paneb ebasoodsamasse olukorda vanemad (s.t protected) töötajad);
c)     Koondamise teiseks mõõdikuks kahest oli isiku nimetatus politseiametnikuks.        
(pretext: see väide töötab väitja enda vastu. Kuna kaebaja oli üle 30-töötajaga büroos esimene, vanim ja samas ainuke töötaja, keda politseiametnikuks ei nimetatud – siis on sellise mõõdiku kasutuselevõtt on direktiivi kontseptsioonis „indirect discrimination“, kuna mõõdiku alla kuulus ainukesena kaebaja. Hiljem samasse tööle võetud mittepolitseiametnikud nimetati kõik politseiametnikeks, millest tekib küsimus – kas AD esines büroos (PPA-s) juba varasemalt, ka enne koondamise episoodi).

PPA kasutatud AD-d leevendavaks meetmeks on olnud paljasõnaline väide, et suuliselt on arutatud personalitöötajaga võimalusi pakkuda kaebajale muud ametikohta.

AD eraldi episood on kindlasti ka fakt, et kaebajat kui büroo vanimat töötajat vaatamata kõigile muudele asjakohastele näitajatele ei nimetatud ainukesena büroos politseiametnikuks, ka mitte enne 55-aastaseks saamist (vastukassatsiooni punkt 6.3 teema).

VII.         KOKKUVÕTE
Analüüsi autoril ei ole kahtlust, et PPA jättis tegemata vajalikud kaalutlused vanuse diskrimineerimisest hoidumiseks ja AD tunnuste esinemine on tõendatud (v.t peatükk VI). See, et PPA õigustab end igakordses temalt tõendite küsimises väitega, et ükski seadus ei kohusta tal tõendeid koguma – näitab vaid, et PPA ei ole mõistnud ATS § 13 sisu, mis lähtudes direktiivist 2000/78/EU sätestab talle endale pööratud tõendamiskohustuse. Pööratud tõendamiskohustuse rakendamisel, predexti vältimisel ja võimalike metoodikate lahtimõtestamisel on mõistlik „spikrina“ kasutada ADEA rakendamise kogemusi, s.h viimase rakendusjuhiseid 29 CFR § 1625.7 (e) ja pretext’i kaasuste näiteid (v.t punkt 5.2 ja selle viited).



[7] (31) The rules on the burden of proof must be adapted when there is a prima facie case of discrimination and, for the principle of equal treatment to be applied effectively, the burden of proof must shift back to the respondent when evidence of such discrimination is brought. However, it is not for the respondent to prove that the plaintiff adheres to a particular religion or belief, has a particular disability, is of a particular age or has a particular sexual orientation.
[9] Age UK Factsheet 79, August 2017, punkt 1.1.

Märkus: Vanuse diskrimineerimise analüüs oli Riigikohtus minu vastuapellatsioonis PPA-le RK 3-16-340 üheks osaks, mille nagu enamiku muud jättis Riigikohus üldse mingitpidi nimetamata ja hindamata. Kui kohtud võtavad omale materjali ette vaid valikuliselt ilma sellist tegevust motiveerimata, siis kuidas seda nimetatakse?

http://www.bbc.com/news/world-europe-42420150. Foto Reuters